kunst pole elu

Tegin eile kõik oma postkastid/inbox-id tühjaks, vajalikud mailid panin kaustadesse või sildistasin labeliga, Avastasin paar elektronkirja, millele oleks pidanud vastama ca 3 nädalat tagasi, üldjuhul ma sellist ülbust üritan vältida, aga mõnikord lähevad asjad meelest ära.

Mulle meeldib, kui mu mailiprogramm näitab inbox (0 messages) ja gmail soovitab lugeda uudiseid. Tähendab, mulle väga meeldib saada e-maile, aga tänapäeval on ju kõik kirjad enamasti asised või tähistavad mingit kohustust. Mulle meeldib soojatelt inimestelt saada e-maile selle kohta, et mida nad parasjagu mõtlevad või mida teevad. Kunagi ma olin hirmkõva mailitaja, see tulenes asjaolust, et kallis inimene viibis pikalt kaugel maal.

Nüüd pole enam seda kirjutamise alustamise hakkamist ka iseendas ja nagunii keegi eriti vastata ei viitsi.

Listid mul ei käi, sest oskan ise Internetist vajaliku informatsiooni üles leida. Pealegi on listidega alati see jama, et kui kord liitud, ega siis nii kergesti enam minema ei saa. Pärast saadavad eluaeg igasugust pahna.

Päike paistab, tõmbasin toas millegipärast kapuutsi pähe. Alustan nädalat. Võtan topsikuga eilset emadepäeva praadi kooli kaasa.