kunst pole elu

Ma olen nii väsinud. Jalad valutavad. Aga see kõik on hea.

Eile õhtul võitsime 8:2. Noored poisid olid piisavalt noored ja meie endise jalgpallivõistkonna aktiivsed mängumehed piisavalt head. Lõin ka ühe värava, jepidi je. Aga mängisin äärepoolikus, kohe väga väsisin ära. Pärastpidu toimus hotelli Baronsi saunas vaenu aegu meenutades.

Täna hommikul oli tugev tuul ja ere päike. Suundusime Piritale rannajalgpalli esimesele etapile. Alguses ei saanud midagi aru, ei mõistnud seda mängu. Lihtsalt oli tossupilv üleval ja meile löödi palju kotte. Siis hakkas mõistmine tulema. Rannajalgpall on ju taktika ja osavuse mäng. Alagrupi teise mängu kaotasime napilt, kolmanda võitsime suurelt. Lõin ka kaks väravat, jepidi je. Meid ootas pooljuhuslikult veerandfinaal ja võistkond Betoon. Kahjuks pidid meil paar meest lahkuma ja nii mängisime veerandfinaali ilma vahetusteta. Polnud viga, kaotasime kogenenud meestele ainult 2:3. Mäng mängult läks koostöö paremaks, ega see rannajalgpall pole ainult sisutult rabelemine.

Ja just, Eesti - Horvaatia mängu poolajal, ütlesid spordiuudised, et Betoon võitiski rannajalgpalli esimese etapi.

Igatahes. Pole ikka väga ammu nii lühikese aja jooksul nõnda palju sporti teinud. Homme on jalad väga valusad. Totaalne vanainimene.

Eesti võiks teisel poolajal Horvaatiale värava lüüa.