20070715
Üksindusega harjumine võtab aega. Vähemalt 25-30 aastat.
See armastuse otsimine on tõeliselt vastik. Ja kunagi pole sa küllalt maksnud, alati oled sa võlgu, isegi siis, kui sa pole midagi vastu saanud. Mulle tundub, et armastus on kirglik soov ennast teise vastu välja vahetada, saada ta endale nii nagu rõivas, nagu mask, nagu keha ja hing, mis omaenda põlatud keha ja hinge asemele panna. Armastus on iha olemise järele, olematuse lootusetu tung teise kaudu olevaks saada.
Kultuur on midagi minu ja surma vahel (sest üksik on lakkamatult oma surmaga, selle kummitusega kahekesi, hante par sa mort), õhuke, tuule käes liikuv ja kumerduv kardin selle jäleda ja kutsuva tühjuse ees.
Kunsti ja üksinduse vahel on mingi intiimne ja keeruline seos, see on peaaegu nagu abielu. Kunst sünnib üksinduses(t).
Lapsepõlvest kaasa võetud suhete muster näid korduvat terve elu. Ikka sama ootus, sama pettumus: inimesed ei vasta kunagi neile unistustele, mis ma nendega olen sidunud. Ikka samasugused eksklusiivsed, üksteist välistavad suhted.
Ühel päeval lakkan ma käimast selles sandwichibaaris ega tunne ta järele mingit nostalgiat, või kui tunnen nostalgiat, siis mitte nende suhteliselt halbade paninide järele, vaid selle enda järele, mis tundub tagantjärele alati palju reaalsem kui see ise, mis elab. Ma tunnen ennast ainult kirjapanduna.
Kirjanikud oskavad kirjutada, aga mitte elada. Kirjanike raamatutest saab õppida ainult kirjutamist. Muidu on nad ajaviide. Ma tean tervet hulka kirjanikke, kelle kirjutamisoskust ma kadestan, ja ma ei tea siiamaani mitte ühtegi kirjanikku, kelle elu ma kadestaksin, kelle elu ma tahaksin elada.
Üksik muutub juhuslike inimkontaktide suhtes ülitundlikuks.
HARJUTUSED. ANTON NIGOV.
See armastuse otsimine on tõeliselt vastik. Ja kunagi pole sa küllalt maksnud, alati oled sa võlgu, isegi siis, kui sa pole midagi vastu saanud. Mulle tundub, et armastus on kirglik soov ennast teise vastu välja vahetada, saada ta endale nii nagu rõivas, nagu mask, nagu keha ja hing, mis omaenda põlatud keha ja hinge asemele panna. Armastus on iha olemise järele, olematuse lootusetu tung teise kaudu olevaks saada.
Kultuur on midagi minu ja surma vahel (sest üksik on lakkamatult oma surmaga, selle kummitusega kahekesi, hante par sa mort), õhuke, tuule käes liikuv ja kumerduv kardin selle jäleda ja kutsuva tühjuse ees.
Kunsti ja üksinduse vahel on mingi intiimne ja keeruline seos, see on peaaegu nagu abielu. Kunst sünnib üksinduses(t).
Lapsepõlvest kaasa võetud suhete muster näid korduvat terve elu. Ikka sama ootus, sama pettumus: inimesed ei vasta kunagi neile unistustele, mis ma nendega olen sidunud. Ikka samasugused eksklusiivsed, üksteist välistavad suhted.
Ühel päeval lakkan ma käimast selles sandwichibaaris ega tunne ta järele mingit nostalgiat, või kui tunnen nostalgiat, siis mitte nende suhteliselt halbade paninide järele, vaid selle enda järele, mis tundub tagantjärele alati palju reaalsem kui see ise, mis elab. Ma tunnen ennast ainult kirjapanduna.
Kirjanikud oskavad kirjutada, aga mitte elada. Kirjanike raamatutest saab õppida ainult kirjutamist. Muidu on nad ajaviide. Ma tean tervet hulka kirjanikke, kelle kirjutamisoskust ma kadestan, ja ma ei tea siiamaani mitte ühtegi kirjanikku, kelle elu ma kadestaksin, kelle elu ma tahaksin elada.
Üksik muutub juhuslike inimkontaktide suhtes ülitundlikuks.
HARJUTUSED. ANTON NIGOV.
# posted by Mart : 11:07
