kunst pole elu

Ma loen kõiki töökuulutusi. Trolli ekraanilt, kioskiaknalt, toidupoe lükandukselt. Otsitakse turvamehi, valvureid, kassapreilisid. Igat posterit lugedes mõtlen millisekundi mis oleks kui läheks ja töötaks kuskil rutiinselt väikese märkamatu inimesena. Teenindajaid on puudu, keegi ei taha olla hammasrattur.

Kuhugi ma ei lähe, mugavus on maitsev ja halastamatu