20070806
Ahvenamaal ma ei söönud kala
Esmaspäeval ma pakkisin ja sõitsin rattaga sadamasse. Esialgu olin seltskonna vaikne salapärane poiss.
Teisipäeva varahommikul oli Marienhamn tühi. Sõitsime Eckerösse, vahepeal sadas, postimuuseum oli täielik pask. Kirikud on Ahvenamaal ilusad, mulle meeldib kirikus üksi olla. Kohtusime kohaliku pastori, estofiili Montern Andersseniga. Tema oli ladusa jutuga, pajatas lammastest ja lätlastest. Telkisime härrasmehe hoovis, vihm lakkas.
Kolmapäeval sõitsime rattapraamiga Geta saarele. Väntasime suure tõusuga mäest üles ja rändasime matkarajal kuus kilomeetrit. Ööbisime heinamaal, mille papsiv omanik mitu korda taksoga külas käis. Saare elanikud on lahked, aga hoiavad end ja oma maad. Alandis ei saa enne maad osta, kui sul on kodakondsus ja kodakondsuse saad siis, kui oled Alandis vähemalt viis aastat elanud. Lihtne.
Neljapäeval käisime kindlustes ja telkisime kämpingus. Seal oli ka üks homopaar ja kummaliste telkidega soome vanurid.
Reedel oli mina üks toidutoimkonna liige, riisihelbepuder rosinatega, lõunaks suitsuvorst, juust, õhtuks suurepärased makaronid turistieinega. Läbi tibutava vihma kiirustasime praamile, väikesaarel eksisime matkarajal võpsikusse, õhtul hüppasime plärtsuga saunast otse vette. Päris õhtul tegime kõhulihaseid ja osavamad demonstreerisid professionaalse käimise erinevaid stiile.
Laupäeval ei saanud meie minibuss praamilt maha, sest peatused on välkkiired. Oh seda emotsioneerimist. Kohtusime emasaarel bussiga õhtul. Föglö oli saarestiku kõige ilusam koht. Matkarajal vaheldusid sood ja varvastele pissivad sipelgad ülikaunite mereäärsete vaadetega. Osad korjasid seeni, osad mustikaid.
Pühapäeval istusime Önningby muuseumi kõrval eesti kunstnike pinkidel. Öösel astusime laevale ja esmaspäeval olen tagasi. Tallinnas, tööl. Puhkus on läbi, algab üks suur organiseerimine. Nädalaga sõitsin rattaga 250 kilomeetrit ja kogesin Alandi aeglast tempot. Oli mõnus, inspireeriv, trügiv.
Teisipäeva varahommikul oli Marienhamn tühi. Sõitsime Eckerösse, vahepeal sadas, postimuuseum oli täielik pask. Kirikud on Ahvenamaal ilusad, mulle meeldib kirikus üksi olla. Kohtusime kohaliku pastori, estofiili Montern Andersseniga. Tema oli ladusa jutuga, pajatas lammastest ja lätlastest. Telkisime härrasmehe hoovis, vihm lakkas.
Kolmapäeval sõitsime rattapraamiga Geta saarele. Väntasime suure tõusuga mäest üles ja rändasime matkarajal kuus kilomeetrit. Ööbisime heinamaal, mille papsiv omanik mitu korda taksoga külas käis. Saare elanikud on lahked, aga hoiavad end ja oma maad. Alandis ei saa enne maad osta, kui sul on kodakondsus ja kodakondsuse saad siis, kui oled Alandis vähemalt viis aastat elanud. Lihtne.
Neljapäeval käisime kindlustes ja telkisime kämpingus. Seal oli ka üks homopaar ja kummaliste telkidega soome vanurid.
Reedel oli mina üks toidutoimkonna liige, riisihelbepuder rosinatega, lõunaks suitsuvorst, juust, õhtuks suurepärased makaronid turistieinega. Läbi tibutava vihma kiirustasime praamile, väikesaarel eksisime matkarajal võpsikusse, õhtul hüppasime plärtsuga saunast otse vette. Päris õhtul tegime kõhulihaseid ja osavamad demonstreerisid professionaalse käimise erinevaid stiile.
Laupäeval ei saanud meie minibuss praamilt maha, sest peatused on välkkiired. Oh seda emotsioneerimist. Kohtusime emasaarel bussiga õhtul. Föglö oli saarestiku kõige ilusam koht. Matkarajal vaheldusid sood ja varvastele pissivad sipelgad ülikaunite mereäärsete vaadetega. Osad korjasid seeni, osad mustikaid.
Pühapäeval istusime Önningby muuseumi kõrval eesti kunstnike pinkidel. Öösel astusime laevale ja esmaspäeval olen tagasi. Tallinnas, tööl. Puhkus on läbi, algab üks suur organiseerimine. Nädalaga sõitsin rattaga 250 kilomeetrit ja kogesin Alandi aeglast tempot. Oli mõnus, inspireeriv, trügiv.
# posted by Mart : 14:34
