20070808
Iga korraga, mil Justus lillepoe vastas asuva kohviku poole teel oli, kasvas ühes erutusega mehes ka hirm, kas ta oma armastust üldse enam kohvikuaknast näebki. Sest sääraste taevakarva silmade ja naerulohkudega tüdrukute puhul on see lugu, et sa ei või iial kindel olla, kas teda enam järgmine kord samas kohas näda võid. Varem või hiljem tuleb ikka keegi suurem ja vägevam, kes säärase tüdruku enesega ühes kutsub - mõnda veelgi suuremasse linna ja mõne veelgi parema koha peale. Ja siis poleks Justusel sealt kohvikuaknast enam suurt kedagi ega midagi vaadata, või kui, siis mälestusi ainult.
Justus ja läänetuul. Mehis Heinsaar.
Justus ja läänetuul. Mehis Heinsaar.
# posted by Mart : 14:25
Comments:
<< Home
Mälestused on alati head. Nendega saab kahekesti olla. Nad on suurepärased. Neil on vaid üks viga, nad on pelgalt mälestused.
Vat, niisugune mõte tuli pähe.
Vat, niisugune mõte tuli pähe.
Tammsaare olevat kirjutanud oma surematu saaga viiendas köites elu kohta nii:
Pisinatukene lõhna kusagil vanas tuhmunud kirjadega kirstunurgas ja mälestuste mälestus mõnest ammukadunud naisest või mehest, see on inimese elu. Aga sellele ei pea mõtlema, sellele ei pea koguni mitte mõtlema.
Postita kommentaar
Pisinatukene lõhna kusagil vanas tuhmunud kirjadega kirstunurgas ja mälestuste mälestus mõnest ammukadunud naisest või mehest, see on inimese elu. Aga sellele ei pea mõtlema, sellele ei pea koguni mitte mõtlema.
<< Home
