kunst pole elu

Ei tea kust ta tuli. Ei tea mida ta sööb, kui kedagi maal pole.
Nädal enne mind oli suvel ema maal ja telefonitsi pajatas salapärasest kassist, kes mööda õue ringi luusib.
Mina märkasin teda ühe põõsa all istuvat. Ta ei kartnud mind.
Mu arust on enamus kasse koledad ja kasutud. Aga tema oli kohe ilus.
Halli-valgekarvaline.
Ta ei olnud ainult toidu peal väljas. Vähemalt üritas ta püüda mullahunnikutest mutte.
Kolm korda käisime kalal. Kolmandal korral saime talle palju väikesi ahvenaid. Söötsime talle kõik sisse. Panime talle nime ka, aga ei mäleta millise.