kunst pole elu

Ene Mihkelsoni "Ahasveeruse uni" on üks parimaid raamatuid eesti keeles. Toompere uuslavastus viitab tugevalt sellele. Juba tänu oma katkendlikule vormile. Võib-olla on see petlik, et Toomperet on kõvasti mõjutanud ka paljud sündmused ja katkendid lavakoolist. Mulle jäi kohati tunne, et ta viitab ja muudkui viitab. Robustselt. Uku mõttemaailmale, isegi Perekonnale.

Kommunist sureb pidevalt, aga ei sure kunagi. Konkreetne lugu puudub, aga seda ei ole ka vaja. Visuaalselt ja ka tekstiliselt on selles lavastuses palju puudutavaid kohti. Sisemised sündmused puuduvad, aga neid ei ole ka vaja, sest vaataja peas liiguvad omad mõtted. See on tugevate poliitiliste viidetega teater. Sellist teatrit on vaja. Väga vaja. Mind kübeke häiris estraad, aga on vist periood, kus igas heas lavastuses peab olema veidi odavat ja lolli nalja.

Gert Raudsep teeb kommunistina võimsa rolli. Väga võimsa.

See lavastus on mu arust sellest kuidas praegused eestlased ei mõista metsavendi ega kommuniste. Mina olen praegune eestlane.

Elu ongi nali. Mõne aja pärast lähen ma seda veel vaatama. Tõsised teemad on kerged.