20071027
Laulupeol kadunud laps
Nikolai oli professionaal.
Proff on see, kes tunneb midagi väga hästi ja oskab seda alati väga hästi teha.
Nikolai tegi pidevalt trenni.
Ta armastas massiüritusi.
Mees õppis tundma inimeste käitumist teiste inimeste keskel.
Kuid see õige asi oli nelja aasta tagant.
Ta armastas Laulupidu.
Nikolai oli väga hea süda. Ta aitas alati.
„Väike Toomas ootab oma vanemaid tuletorni juures. Toomas, seitsme aastane, on tuletorni juures.“
Nikolai oli alati tuletorni juures.
Ta vaatas väikest Toomast.
Kümne sekundiga oli Nikolai selge, kus on Toomase vanemad.
Lauluväljakul oli 40 000 inimest. Kuid Nikolai teadis, kus on Toomase vanemad.
Nikolai teadis, et Toomase ema on teisel pool laulukaart Oru värava juures ja üritab meeleheitlikult meenutada, et mis ta pojal seljas on.
Toomase ema kõrval seisab Toomase isa, kes näpib mobiiltelefoni.
Laulupeol pole võimalik mobiiltelefoni kasutada, sest kõik sidevõrgud on ülekoormatud.
Nikolai võtab Toomasel käest kinni ja viib ta kõige lühemat teed pidi Oru värava juurde. 50 meetrit eemal seisavad Toomase ema ja isa, Nikolai osutab nende suunas. Toomas hakkab jooksma, Nikolai kaob.
Räägitakse legende kotionust, kes jahib Laulupeol eksinud lapsi.
Kõik Laulupeol eksinud lapsed leiavad juhuslikult oma vanemad.
Nikolai teadis.
Millal lähevad vanatädi pissile.
Millal venivad toidujärjekorrad pikaks.
Ta teadis meetri pealt mis trajektoori mööda inimesed teevad ümber laulukaare ringe.
Nikolai teadis, et noored armunud istuvad muru peal ja väliseestlasted tulevad Laulupeole juba hommikul, et saada endale hea istekoht puupinkidel.
Nikolai teadis nüansse, ta teadis dirigentide elulugusid, ta teadis presidendi turvameeste nimesid.
„Patsidega Tiiu ootab oma vanemaid tuletorni juures...“
„Suure-Jaani laulukoor, Mihkel ootab teid tuletorni juures. Suure-Jaani Mihkel…“
„Raiko Tomsoni sugulased palun tulge Raikole järgi. Tähelepanu…“
Kotionu ei olnud olemas. Nikolail oli väga hea süda.
Väga hea südamega inimesed on kõige ohtlikumad.
Mõnikord kalduvad nad teise äärmusesse.
Võib-olla oli asi Nikolai tohutult tugevas energiaväljas.
Lastekoorid laulsid, Nikolai suunas emotsioonid tippu.
Ta oli enne laulupeo algust märkamatult hiilinud teadustaja juurde ja vahetanud välja tuntud näitleja kahekümnekolmanda kõnesedeli.
Rahvas plaksutas. Rahvakunstnik luges.
„Kallid inimesed, nüüd mängime ühe mängu.
Mängud on alati toredad.
Kas te tahate mängida?“
40 000 inimest möirgab JAAAAA.
„Saame omavahel rohkem sõbraks.
Tõuske püsti. Pange käest kõik oma asjad.
Pange käest kõik oma lapsed.“
Üle lauluväljaku käib naerukahin.
„Ja nüüd jookse suvalises suunas 30 meetrit.
Tähelepanu! Valmis olla! Läks!“
Kõik jooksid.
„Väga tublid olete.
Ja nüüd jookske veel 30 meetrit täiesti suvalises suunas.
Läks!“
Kõik tormasid.
„Kas teil on hea olla!“
JAAA
„Väga hea. Siis jätkame“
Kõik lapsed olid kadunud. Kõik suured inimesed eksisid ära.
See oli totaalne kaos. 40 000 inimest olid kadunud.
40 000 inimest oli ära kaotanud 40 000 inimest.
Nikolai seisis mäe otsas ja mõtles, et kaua võtaks tal aega koristamine.
Keegi ei kuulanud laule. Kõik otsisid. Vähesed leidsid.
Nikolai arvas, et tal oleks vaja 20 minutit.
Ta oleks lasknud kõikidel inimestel oma inimesed üles leida.
Aga ta teinud seda.
Ta sülitas maha ja hakkas naerma.
Nikolai pani käed tasku ja jalutas koju.
Hüsteeria, kaos, nutt ja kisa jätkusid.
Paljud inimesed said väga haiget.
Rüselemise käigus füüsiliselt.
Emotsionaalse šoki pärast vaimselt.
Nikolai vanemad jätsid ta maha laulupeol.
Ta oli siis väga väike poiss.
Nikolai oli veendunud, et ta vanemad kaotasid ta meelega ära.
Ta oli kogu elu elanud üksi. Talle ei olnud mitte keegi kunagi muna praadinud.
Proff on see, kes tunneb midagi väga hästi ja oskab seda alati väga hästi teha.
Nikolai tegi pidevalt trenni.
Ta armastas massiüritusi.
Mees õppis tundma inimeste käitumist teiste inimeste keskel.
Kuid see õige asi oli nelja aasta tagant.
Ta armastas Laulupidu.
Nikolai oli väga hea süda. Ta aitas alati.
„Väike Toomas ootab oma vanemaid tuletorni juures. Toomas, seitsme aastane, on tuletorni juures.“
Nikolai oli alati tuletorni juures.
Ta vaatas väikest Toomast.
Kümne sekundiga oli Nikolai selge, kus on Toomase vanemad.
Lauluväljakul oli 40 000 inimest. Kuid Nikolai teadis, kus on Toomase vanemad.
Nikolai teadis, et Toomase ema on teisel pool laulukaart Oru värava juures ja üritab meeleheitlikult meenutada, et mis ta pojal seljas on.
Toomase ema kõrval seisab Toomase isa, kes näpib mobiiltelefoni.
Laulupeol pole võimalik mobiiltelefoni kasutada, sest kõik sidevõrgud on ülekoormatud.
Nikolai võtab Toomasel käest kinni ja viib ta kõige lühemat teed pidi Oru värava juurde. 50 meetrit eemal seisavad Toomase ema ja isa, Nikolai osutab nende suunas. Toomas hakkab jooksma, Nikolai kaob.
Räägitakse legende kotionust, kes jahib Laulupeol eksinud lapsi.
Kõik Laulupeol eksinud lapsed leiavad juhuslikult oma vanemad.
Nikolai teadis.
Millal lähevad vanatädi pissile.
Millal venivad toidujärjekorrad pikaks.
Ta teadis meetri pealt mis trajektoori mööda inimesed teevad ümber laulukaare ringe.
Nikolai teadis, et noored armunud istuvad muru peal ja väliseestlasted tulevad Laulupeole juba hommikul, et saada endale hea istekoht puupinkidel.
Nikolai teadis nüansse, ta teadis dirigentide elulugusid, ta teadis presidendi turvameeste nimesid.
„Patsidega Tiiu ootab oma vanemaid tuletorni juures...“
„Suure-Jaani laulukoor, Mihkel ootab teid tuletorni juures. Suure-Jaani Mihkel…“
„Raiko Tomsoni sugulased palun tulge Raikole järgi. Tähelepanu…“
Kotionu ei olnud olemas. Nikolail oli väga hea süda.
Väga hea südamega inimesed on kõige ohtlikumad.
Mõnikord kalduvad nad teise äärmusesse.
Võib-olla oli asi Nikolai tohutult tugevas energiaväljas.
Lastekoorid laulsid, Nikolai suunas emotsioonid tippu.
Ta oli enne laulupeo algust märkamatult hiilinud teadustaja juurde ja vahetanud välja tuntud näitleja kahekümnekolmanda kõnesedeli.
Rahvas plaksutas. Rahvakunstnik luges.
„Kallid inimesed, nüüd mängime ühe mängu.
Mängud on alati toredad.
Kas te tahate mängida?“
40 000 inimest möirgab JAAAAA.
„Saame omavahel rohkem sõbraks.
Tõuske püsti. Pange käest kõik oma asjad.
Pange käest kõik oma lapsed.“
Üle lauluväljaku käib naerukahin.
„Ja nüüd jookse suvalises suunas 30 meetrit.
Tähelepanu! Valmis olla! Läks!“
Kõik jooksid.
„Väga tublid olete.
Ja nüüd jookske veel 30 meetrit täiesti suvalises suunas.
Läks!“
Kõik tormasid.
„Kas teil on hea olla!“
JAAA
„Väga hea. Siis jätkame“
Kõik lapsed olid kadunud. Kõik suured inimesed eksisid ära.
See oli totaalne kaos. 40 000 inimest olid kadunud.
40 000 inimest oli ära kaotanud 40 000 inimest.
Nikolai seisis mäe otsas ja mõtles, et kaua võtaks tal aega koristamine.
Keegi ei kuulanud laule. Kõik otsisid. Vähesed leidsid.
Nikolai arvas, et tal oleks vaja 20 minutit.
Ta oleks lasknud kõikidel inimestel oma inimesed üles leida.
Aga ta teinud seda.
Ta sülitas maha ja hakkas naerma.
Nikolai pani käed tasku ja jalutas koju.
Hüsteeria, kaos, nutt ja kisa jätkusid.
Paljud inimesed said väga haiget.
Rüselemise käigus füüsiliselt.
Emotsionaalse šoki pärast vaimselt.
Nikolai vanemad jätsid ta maha laulupeol.
Ta oli siis väga väike poiss.
Nikolai oli veendunud, et ta vanemad kaotasid ta meelega ära.
Ta oli kogu elu elanud üksi. Talle ei olnud mitte keegi kunagi muna praadinud.
# posted by Mart : 19:27
