kunst pole elu

Ma nägin rongis hullu. Vist. Kõige hullem on see, et õiged hullud pole üldse hullu moodi. Ta tegi kõike rahulikult, aga kahtlane võnge oli sees. Sisenes rattaga vagunisse, viis ratta teise vaguni otsa, istus maha, võttis seljakotis käterätiku, nuusutas seda, nuusutas oma kindaid, mudis veel midagi ja paar peatust hiljem väljus. Ta tekitas minus hirmu. Kuigi ta ei seganud ega tülitanud kedagi. Tundus korralik mees.