kunst pole elu

Rongis istus üks väike laps ja luksus. Naeratas ja luksus.
Üks saamatu mees oli oma suure jalgrattaga tamburis. Järve, Tondi ja Lilleküla peatustes oli inimestel raske väljuda.
Mina lugesin. Muidu oli palav. Rongis on vist alati veidi palav ja õhku on alati natuke puudu. Kuid see pole ebameeldiv.

Kui vaatan rongiaknast vanu hooneid ja lagunevaid garaaže, siis tekib igasuguseid mõtteid.
Ma ei mõtle uutest ja ilusatest majadest.
Vanades hoonetes on kas hea või halb energia.
Kõik on õhus kirjas.
Inimesed, kes on seal käinud, mõtted, mis on neis mõeldud.
Üldjuhul on neist majades parem õhk, kus on palju tööd tehtud.