20071013
Mängult on päriselt - Diana Leesalu
Lugesin noorsookirjandust. Tore oli. Liigutas. Olen ju realismi lainel.
Olen alati saamatute ja abitute poolt, kui nende põhjenduseks on hirm elu ees.
Mulle meeldisid tegelaskujud, mulle meeldis lugeda Tartust ja ühikaelust, päris elus jääb Tartu mulle kaugeks. Mulle meeldib seal käia, aga mulle ei meeldi seal viibida üle paari päeva.
Olen kindel, et inimesed on kahepalgelised. Siiruses peab olema meeletu jõud, et üldse ausalt läbi pressida. Enamus inimesed upuvad ära ja hakkavad siirust jäljendama. Elu ei tohi meid muuta ja suunata. Ei tohi.
Mulle meeldisid msni-jutuka aknad, mobiilisõnumid raamatu sees ja mulle absoluutselt ei meeldinud need fotod, sest ma ei saanud aru, et kas need on fotolavastused või niisama. Fotolavastuste jaoks ebaprofessionaalsed ja kui need olid niisama, siis miks nad üldse olid. Ma tahan ise oma peas näha, et milline on Mikk Janter, ma ei taha, et kesine foto suunab. Lihtsalt, ma olen fotograafia vaenlane. Põhimõtteline vaenlane. Mulle meeldivad ilusad, stiilsed, tunnetatud fotod ja neid on maailmas väga vähe.
Arvan, et enamus lugejatele fotod meeldivad ja need annavad raamatule vahetust juurde.
Pärast eilset teatrielamust ja seda raamatut mõtlen, et huvitav kas on võimalik üldse kuidagi kujutada ka ilusat realismi. Kas on olemas head soome filmi, kus kõik ei ole perses?
Mulle lihtsalt ei meeldi inimesed eriti. Nad on nõmedad ja isekad ja nad jätavad su alati hätta. Nad ütlevad, et nende peale võib loota, aga siis jätavad su ikkagi maha. Alati. Nad kas lasevad jalga mõne endast sada aastat noorema tantsijaga või üritavad end pääsemiseks lihtsalt surnuks juua. Alati. Iga viimne kui kord.
Lapsed on maailma kõige julmemad olevused.
Olen alati saamatute ja abitute poolt, kui nende põhjenduseks on hirm elu ees.
Mulle meeldisid tegelaskujud, mulle meeldis lugeda Tartust ja ühikaelust, päris elus jääb Tartu mulle kaugeks. Mulle meeldib seal käia, aga mulle ei meeldi seal viibida üle paari päeva.
Olen kindel, et inimesed on kahepalgelised. Siiruses peab olema meeletu jõud, et üldse ausalt läbi pressida. Enamus inimesed upuvad ära ja hakkavad siirust jäljendama. Elu ei tohi meid muuta ja suunata. Ei tohi.
Mulle meeldisid msni-jutuka aknad, mobiilisõnumid raamatu sees ja mulle absoluutselt ei meeldinud need fotod, sest ma ei saanud aru, et kas need on fotolavastused või niisama. Fotolavastuste jaoks ebaprofessionaalsed ja kui need olid niisama, siis miks nad üldse olid. Ma tahan ise oma peas näha, et milline on Mikk Janter, ma ei taha, et kesine foto suunab. Lihtsalt, ma olen fotograafia vaenlane. Põhimõtteline vaenlane. Mulle meeldivad ilusad, stiilsed, tunnetatud fotod ja neid on maailmas väga vähe.
Arvan, et enamus lugejatele fotod meeldivad ja need annavad raamatule vahetust juurde.
Pärast eilset teatrielamust ja seda raamatut mõtlen, et huvitav kas on võimalik üldse kuidagi kujutada ka ilusat realismi. Kas on olemas head soome filmi, kus kõik ei ole perses?
Mulle lihtsalt ei meeldi inimesed eriti. Nad on nõmedad ja isekad ja nad jätavad su alati hätta. Nad ütlevad, et nende peale võib loota, aga siis jätavad su ikkagi maha. Alati. Nad kas lasevad jalga mõne endast sada aastat noorema tantsijaga või üritavad end pääsemiseks lihtsalt surnuks juua. Alati. Iga viimne kui kord.
Lapsed on maailma kõige julmemad olevused.
# posted by Mart : 15:30
