kunst pole elu

Ma ei suuda täna tööd teha. Vaatasin eile õhtul ja täna hommikul liiga palju uudiseid. Võiksin harvemini külastada postimees.ee internetilehte.

Mind on alati huvitanud inimesed, kes lõpetavad oma elu bravuurselt. Vihkan isendeid, kes arvavad, et neil on õigus lõhestada teiste inimeste maailma.

Mulle meeldib kirjutada õudsaid lugusid ja iroonilise muigega vaadata jõhkraid teatrietendusi. Tean, et elan end fiktsionaalsete jubeduste kaudu välja. Ma loodan, et mu enda siiras maailm on alati mulle kallim kui tüdimus saamatu ühiskonna vastu.

Sümpaatsed on need inimesed, kelle mõttemaailmas eksisteerib paralleelselt hästi palju erinevaid taustsüsteeme. Mida rohkem inimene loeb, reisib, suhtleb, armastab, seda avaramaks muutub tema elu. Inimene peab oskama suhelda teiste inimestega, sa pead andma ja saama. Vastasel juhul oled kasutu. Meditatsioon ja transtsendentaalsus vms on tore ja vahva, aga kui sa juba elad teiste inimeste keskel, siis lepi sellega. Mul on õigus individuaalsusele, aga ma olen kohustatud mõistma teisi inimesi.

Ma arvan, et ma ei tapa mitte kunagi ühtegi inimest. Ma olen tapmiseks liiga nõrk. Mu enda mõistus ja ambitsioon igavesti elada on mu halva taustsüsteemi ära tükeldanud. Tahan elus hästi palju tunda hirmu ja näha rõvedusi. Aga loodan, et suudan oma siirast elu alati kaitsta. Loodan, et sõda ei alga niipea.