20071119
Kui graafilised disainerid suudavad olla arhitektid, kas siis jalgpallitreenerid suudaksid olla ka lavastajad?
Probleem on ainult vormistamises ja tööstiilis.
Mõtted on samad olenemata elust. Julged on need, kes proovivad vastandlikke tegevusi. Julged võidavad.
Olen filosoofia seminaris, siin on väga igav.
Probleem on ainult vormistamises ja tööstiilis.
Mõtted on samad olenemata elust. Julged on need, kes proovivad vastandlikke tegevusi. Julged võidavad.
Olen filosoofia seminaris, siin on väga igav.
# posted by Mart : 16:43
Comments:
<< Home
sattusin täna just lugema ühest vanast teater.muusika.kino numbrist intervjuud jaanus rohumaaga, kus ta jalgpalli kohta väga tabava ja elava võrdluse toob. vt TMK 1999/5 (vist oli see number).
see v6i? TMK 10/1999
http://www.temuki.ee/arhiiv/arhiiv_vana/Teater/99okt_t3.htm
Katalooniast pärit Carlotta tsiteeris Barcelona ülikooli teatriprofessori
sõnu, et selle sajandi suurim vaatemäng on jalgpall. Tänu Tema Ekstsellents
Raul Mälgu pakutud fantastilisele võimalusele õnnestus mul olla
tunnistajaks “Derby County” ja Londoni “Arsenali” matšile viimase kodustaadionil. Ei hakka kirjeldama seda, mida teevad minust kolm korda kõrgema kuupalgaga spordiajakirjanikud, matši ümber jutustama, vaid räägin Dennis Bergkampist.
Mäng kulges publiku möirete saatel loomulikku rada pidi, “Arsenal” juhtis, kuid “Derby” kiskus tänu Mart Poomi supertõrjetele vägisi värava poole. Suursaadik, olles “Arsenali” teadlik pooldaja, informeeris mind eelnevalt, et nende meeskonna põhimängija Bergkamp on kerge vigastusega ja ilmselt treener teda väljakule ei lase.
Niisiis, mehed mängisid palli, nagu oskasid, ja korraga tekkis staadionil haudvaikus. Vaatasin ärevalt üles, lootes silmata peade kohal äikesepilve või vabalt langevat transpordilennukit, kuid oh ei. Taas silmi staadionile pöörates nägin, et kõik see 20 000 inimest vaatab ühte punkti. Vaatasin minagi, üks mees võttis seal rahulikult dressi seljast ära.
Mäng jätkus haudvaikuses, kuid mitte enam endise hooga. Algas ootus.
Lahtiriietuv mees vaatas taevasse, vaatas siis uuesti pükse, mis olid jalgpallisaapa taha takerdunud, ning mäng hakkas päris seisma jääma. Oli kuulda, kuidas samas kvartalis elav Itaalia pereema pesu vanni kuivaks väänas.
Siis hüppas mees püsti ja alustas soojendust. Publikut läbis algul oie ja seejärel karje, Beeeerrrrrgggkamppppp!!! Siis tormas ta väljakule ja sai palli. Kõik mängijad peatusid. Paus. Kõik ootasid, mida t e m a nüüd teeb. Mäng, mis oli enne toimunud oma sisemiste reeglite järgi, hakkas nüüd toimima t e m a reeglite järgi, ja nii läkski. Kokkuvõttes ei teinud ta mingit imet, kuid “Arsenal” siiski võitis.
Tähelepanuväärne oli, et isegi minusugune võhik sai aru, et see mees n ä e b väljakut. Kõikides suundades. Ja ta oskab mängida kõigiga. Nii palju siis staaridest ja staariomadustest. Bergkamp on jäägitult pühendunud teatrile ja on eraelus väga tagasihoidlik. Ma tunnen üht eesti Bergkampi, õnneks töötab ta teatris.
Postita kommentaar
http://www.temuki.ee/arhiiv/arhiiv_vana/Teater/99okt_t3.htm
Katalooniast pärit Carlotta tsiteeris Barcelona ülikooli teatriprofessori
sõnu, et selle sajandi suurim vaatemäng on jalgpall. Tänu Tema Ekstsellents
Raul Mälgu pakutud fantastilisele võimalusele õnnestus mul olla
tunnistajaks “Derby County” ja Londoni “Arsenali” matšile viimase kodustaadionil. Ei hakka kirjeldama seda, mida teevad minust kolm korda kõrgema kuupalgaga spordiajakirjanikud, matši ümber jutustama, vaid räägin Dennis Bergkampist.
Mäng kulges publiku möirete saatel loomulikku rada pidi, “Arsenal” juhtis, kuid “Derby” kiskus tänu Mart Poomi supertõrjetele vägisi värava poole. Suursaadik, olles “Arsenali” teadlik pooldaja, informeeris mind eelnevalt, et nende meeskonna põhimängija Bergkamp on kerge vigastusega ja ilmselt treener teda väljakule ei lase.
Niisiis, mehed mängisid palli, nagu oskasid, ja korraga tekkis staadionil haudvaikus. Vaatasin ärevalt üles, lootes silmata peade kohal äikesepilve või vabalt langevat transpordilennukit, kuid oh ei. Taas silmi staadionile pöörates nägin, et kõik see 20 000 inimest vaatab ühte punkti. Vaatasin minagi, üks mees võttis seal rahulikult dressi seljast ära.
Mäng jätkus haudvaikuses, kuid mitte enam endise hooga. Algas ootus.
Lahtiriietuv mees vaatas taevasse, vaatas siis uuesti pükse, mis olid jalgpallisaapa taha takerdunud, ning mäng hakkas päris seisma jääma. Oli kuulda, kuidas samas kvartalis elav Itaalia pereema pesu vanni kuivaks väänas.
Siis hüppas mees püsti ja alustas soojendust. Publikut läbis algul oie ja seejärel karje, Beeeerrrrrgggkamppppp!!! Siis tormas ta väljakule ja sai palli. Kõik mängijad peatusid. Paus. Kõik ootasid, mida t e m a nüüd teeb. Mäng, mis oli enne toimunud oma sisemiste reeglite järgi, hakkas nüüd toimima t e m a reeglite järgi, ja nii läkski. Kokkuvõttes ei teinud ta mingit imet, kuid “Arsenal” siiski võitis.
Tähelepanuväärne oli, et isegi minusugune võhik sai aru, et see mees n ä e b väljakut. Kõikides suundades. Ja ta oskab mängida kõigiga. Nii palju siis staaridest ja staariomadustest. Bergkamp on jäägitult pühendunud teatrile ja on eraelus väga tagasihoidlik. Ma tunnen üht eesti Bergkampi, õnneks töötab ta teatris.
<< Home
