kunst pole elu

Eile. Telefon põriseb. Kristel helistab.

"No tsau, tead Kristel ma nägin sind unes!"
"Noh!"
"Sa olid mingitel filmivõtetel kuskil Kännu Kuke kompleksis, vanakooli film oli, pärast oli esilinastus, sulle film väga meeldis, minu arust oli jama."
"Väga äge!"
"Muidugi."
"Tead ma helistan sulle konkreetse asi pärast, tahtsin ühte teenet paluda."
"Noh!"
"Saad sa mulle ühe filmistsenaariumi välja printida ja kooli valvelauda jätta. Nädalavahetusel on juba võte ja mul on seal päris palju teksti."

Täna nägin unes koolihoonet, kus toimusid massirahutused. Ma olin neljandal korrusel tunnis ja olin sunnitud viivitamatult esimesele korrusele minema. Pärast küsisin meeleheitlikult "Kus mu arvuti on?" Täna lähen Tartusse, arvuti jätan pealinna.