kunst pole elu

Minust ei saa kunagi luuletajat ja sellepärast arvan ma, et kõik päris luuletajad on imetlusväärsed inimesed.

Mul on praegu nii õhukesed läätsed, et need vahepeal mängivad vingerpussi, sügasin õhtul natuke silma ja lääts läks silmas kaotsi ja siis otsisin peeglit ja kui leidsin peegli, siis otsisin silmast läätse. Lõpp hea, kõik hea.

Ja siis käisime Kanuti saalis vaatamas loengetendust Make me stop smoking ja ma ei oskagi seda adekvaatselt kommenteerida. Mees rääkis ja näitas meile oma poolikuid ideid, sest soovis neist vabaneda. Lõpuks tõstis kõik näidatud asjad arvuti prügikasti ja tühjendas prügikasti. Oleks soovinud rohkem teatraalsust ja kordades rohkem teravat mõtet. Kuid kui mõelda, et etendamiskunstil on kaks skaalat (emotsionaalne ehk kaduv ja ideeline ehk jääv), siis võiks selle eilse asja lugeda ideeliselt suhteliselt oluliseks, sest tekitas mõtteid ja jäi meelde. Kuigi vahepeal oli väga igav. Teatris/kunstis loevad asjad, mis on jäävad. Ideaalne on muidugi kui kaduv ja jääv on korraga ühes, aga selliseid asju on väga vähe. Ma ei salli puhtalt emotsionaalsuse peal vingerdavat teatrit ehk enamus praegust eesti teatrit on kasutu.