kunst pole elu

ega ma ei sega sind

reede hommikul läksime seirama hau üks ja hau kaks teatrimaju ja saime teada, et õhtul toimub hau eins, hau zweis ja hau dreis miski performansi asi. hau on kolm lähestikku asuvat teatrihoonet umbes keset berliini
jalutasime linnas, laiadel saksa tänavatel, vaatasime inimesi ja seinu
meie nädalase reisi muuseumiks osutus kommunikatsiooni muuseum, odav, üllatav ja täpne, käisime suursugustest koridorides täpselt ja leidlikult asetatud eksponaatide vahel ja kirusime eesti inimese igapäevast mõttemaailma, kuradi inno ja irja blogi ja kroonika! keskmine eestlane mõtleb igapäevaselt tühje mõtteid ja kulutab mõttetute asjade peale raha. meie karmid mõtted ole tingitud sellest, et välismaal tekib sedaeestistehaeisaa asjade pärast vasikavaimustus. kommunikatsiooni muuseum on berliinis elamus, odav elamus, sooduspilet on poolteist euri ja täispilet kolm.

minule, kes suudab iga kruvi viltu seina keerata, tundus üleloomulik eksponaat üks nööridega laest alla rippuv postitõld. see tõld rippus nii, et kõik tema osad olid üksteisest eraldatud paarikümne sentimeetri kaugusele ehk kõik tükid olid lahti võetud ja rippusid nagu mängukonstruktori osad, mis tuleks kokku liimida

pärast muuseumi käisime kaheeurost kanakebabi söömas ja supermarketist kohalikku kommi ostmas ja tegime hostelis väikese jõudehetke ning õhtuks suundusime hau teatritesse performanseid seirama
19.oo uhr hau eins/democrazy/trailer for a remake of gore vidal´s caligula/videos und lecture/francesco vezzoli, mailand - hau üks osutus ca pärnu endla saali suuruseks teatriks ainult selle vahega, et lava tagumine külg oli ka kino, nagu päris kinoekraan mitte lihtsalt tõmmatud riie ja samuti oli saalis ka päris kinoheli ja nii eksponeeriti rahvale üht olematu filmi trailerit. filmi pealkiri oli caligula ja see rääkis poliitilistest pervertsustest ja orgiatest, mis toimuvad ameerika presidendivalimiste kandidaatide selekteerimisel, treiler oli võimas, beyond sexuality there´s perversity...beyond perversity there´s only...caligula. pärast treilierit algas halvas inglise keeles poliitiline debatt, läksime edasi

20.00 uhr hau drei/brickner conference/jackson pollock bar, freiburg - hau kolm on väike black-box a la lavakooli must saal, lindi pealt tuli poliitiline pressikonverents ja näitlejad tegid järgi puhtaid ja väärikaid tüüpe, kes vaidlevad üksteisega saksamaa poliitilise ajaloo üle, laua taga istuvad ka üleilma kuulsad psühholoogid fromm, bateson jne. huvitav mõte, puhtad tüübid, aga hakkas igav, sest kõik oli kuidagi liiga viisakas

20.30 uhr hau zwei/how nancy wished that everything was an april fool´s joke/regie: rabih mroué, beirut/ anschl. gespräch mit carolin emcke, zeina maasri und christine tohme - hau kaks on nii suur black-box mida eestis ei ole ja õhtu suurim kunstiline elamus oli arusaamatus keeles esitatud poliitiline vihane jutt, mida tõlgiti tabloodele meie jaoks teise arusaamatusse keelde, kuid need poolteist tundi olid huvitavad, sest etendajad olid diivanil istudes äärmiselt pühendunud ja nende kohal olid ülitäpselt asetatud klaasriidest ekraanid, millele näidati ilusa kujundusega piltpostkaarte liibanonist ja nende nelja pühendunud liibanonlase näolappidest, poliitika on kuum teema alati, mroué on lavastaja-esineja, kes on käinud mitu korda eestis ja kuulu järgi tuleb varsti jälle
jäime õhtul hau kahe teatrikohvikusse tiksuma ja seal esines üks arusaamatu noormees, kes tantsis enda valitud muusika järgi nagu hull, nähtavasti esines ta sellepärast, et see oli nii piinlik, et see oli isegi veidi hea. mina ootasin tellitud pizzat kaua, kaua ja muutusin nukraks ja siis baarmen tõi mulle selle kilupizza ja tegi ka pai. vihma sadas ja metroo enam ei käinud ja hosteli sõitsime taksoga
täna on samuti olnud veidi sombune, tegelesime mõne kingituse muretsemisega ja külastasime toredat, väikest, stiilset ja mingi kohvijahvatamise auhinnaga pärjatud kohta impala coffee.