kunst pole elu

kõik tahavad olla kunstiinimesed

eile juhtus see, et näitleja haigestumise tõttu muudeti volksbühne mängukava ja me ei näinudki castorfi der meister und margaritat vaid pidime rahulduma polleschi diktatorengattinnen ühega. see oli leidlik lavastus, üks paks mees oli eriti nunnukas oma äralipatud sussides ja groteskses hommikumantlis. aga see oli suur sisemine pettumus, et berliini reisi peamine eesmärk jäi nägemata
kuid tuju on inimese enda teha ja nii me läksimegi peale teatrit ühte urkasse, kus kohtasime juhuslikult eestlasi. rooland on berliinis töötav, tegutsev algaja kunstnik, eva ja mirjam olid berliini paariks päevaks kultuuriõhku ammutama tulnud noored
rooland viis meid kohta, kuhu sattumine osutus elamuseks. noor kunstnik elab siin ühes squatis ehk siis päris ehtsas squatis mitte mingi npnk. ühes majas elavad, töötavad koos paljud loomeinimesed, üüri maksavad nad advokaadile, kes võitleb, et noori tänavale ei visataks. iga päev just siukesesse kohta ei satu, tudengielude elu
rooland elatub siin oma tööde müügist restoranides ja kohvikutes, tore poiss, berliinis tegutsedes õpib inimene vist kõvasti rohkem kui tallinnas eka vahet kõmpides. kes on huvitatud roolandi töödes või tema elulaadist, siis kirjutage talle aadressile roolandreiska ät hotmail.co.uk

pühapäeval sajab berliinis vihma, vanavara turg oli seetõttu igav, homme naaseme ida-euroopasse