20080104
Stseenid ühest abielust
Ingmar Bergman
Rootsi keelest tõlkinud Anu Saluäär
MARIANNE
Me tundsime end natuke üksildaselt ja näruselt. Siis ma tegingi ettepaneku kokku hoida. Me polnud üldse teineteisesse armunud, olime ainult õnnetud.
JOHAN
Meil oli kahekesi pööraselt hea ja me hakkasime väga usinalt õppima.
MARIANNE
Siis me hakkasime koos elama. Meie emad ei teinud teist nägugi, kuigi me arvasime, et nad saavad vägeva šoki. Vastupidi, nad kasutasid juhust ja said headeks sõpradeks. Äkki aktsepteeriti meid kui Johanit ja Mariannet. Poole aasta pärast me abiellusime.
JOHAN
Siis olime kõigele lisaks ka armunud.
MARIANNE
Hirmsal kombel armunud.
*
PR. PALM
Kas sul on tuleviku pärast hirm?
JOHAN
Kui ma järele mõtleksin, siis saaksin hirmuhalvatuse. Vähemalt ma arvan nii. Sellepärast ma ei mõtle. Mulle meeldib see vana pehme diivan ja petrooleumilamp. See annab mulle illusiooni turvalisusest, mis on nii habras, et see on peaaegu koomiline. Mulle meeldib Bachi Matteuse passioon, olgugi, et ma ei ole usklik, kuna see sisendab mulle kujutluse vagadusest ja ühtekuuluvusest. Ma olen täiesti sõltuv intensiivsest lävimisest meie perekondadega, sest et see meenutab mulle lapsepõlve kindlustunnet. Mulle meeldib Marianne jutt inimarmastusest. See mõjub hästi südametunnistusele, mis alati muretseb valedes olukordades. Ma arvan, et igaühel peaks olema oma tehnika, et suuta elada ja oma eluga leppida. Tegelikult tuleks üsna tublisti harjutada, et ühest või teisest asjast mitte välja teha. Kõige rohkem imetlen ma inimesi, kes oskavad elu naljana võtta. Mina ei oska.
*
MARIANNE
Kas sa üldse usud, et kaks inimest võivad kogu elu koos elada?
JOHAN
See on üks kuradi kentsakas konventsioon, mille me oleme pärinud ei tea kust. Peaks olema leping viie aasta peale. Või kokkulepe, mis jookseb aastast aastasse ja mille võib üles öelda.
MARIANNE
Kas meil võiks see olla?
JOHAN
Ei, mitte meil.
MARIANNE
Miks mitte meil?
JOHAN
Sina ja mina oleme erand, mis kinnitab reeglit. Me oleme tõmmanud õnneloosi. Suurel lollide loteriil.
MARIANNE
Nii et sina arvad, et meie elame terve elu koos?
JOHAN
Veider küsimus.
JOHAN
Kas tead milline on minu turvalisus? Ma räägin sulle. Ma mõtlen nii: üksindus on absoluutne. On illusioon kujutleda midagi muud. Sellest peab teadlik olema. Ja peab püüdma selle järgi tegutseda. Ära looda midagi muud kui sigadusi. Kui juhtub midagi meeldivat, seda parem. Ära iialgi usu, et üksindust on võimalik ületada. Üksindus on absoluutne. Sa võid igasuguseid kokkukuuluvusi välja mõelda, aga need jäävad siiski vaid väljamõeldisteks religioonist, poliitikast, armastusest, kunstist ja nii edasi. Üksindus on ikkagi totaalne. Lõks peitub selles, et mõnikord võib sind rabada ettekujutus kokkukuuluvusest. Pead teadma, et see on illusioon. Siis ei tule pärast pettuda, kui kõik jälle vanadesse rööbastesse läheb. Tuleb elada teadlikuna absoluutsest üksindusest. Siis sa ei kaeble, siis sa ei halise. Siis võid olla üsna julge ja õpid elu mõttetust isegi mõningase rahuloluga aktsepteerima. Seejuures ma ei arva, et peab istuma, käed rüpes. Peab püüdlema oma eesmärki, niipalju kui võimalik. Mitte mingil muul põhjusel kui sellepärast, et andes oma parimat tunned end paremini kui alistudes.
*
MARIANNE
Sa rääkisid täna üksindusest. Mina mõtlen, et oma üksindust peab tunnistama. Ma ei usu sinu üksinduse-evangeeliumisse. Minu arvates on see nõrkuse tundemärk.
*
EVA
Sa oled pretensioonikas ja upsakas ja ära hellitatud. Sa ei viitsi elada. Sul peavad olema teised, kes sinu eest elavad.
*
JOHAN
Tunda armastust – see peaks olema ande küsimus. Minul seda annet ei ole.
# posted by Mart : 11:56
