20080206

vaja lugeda 30 näidendit ja kirjutada 30 annotatsiooni

17. Witold Gombrowicz
Laulatus


Lugesin Undi lavaversiooni. Taaskord oli Undi versioon äärmiselt vaimukas, mänglev ja tembutav. Kahjuks reaalses elus ei õnnestunud mul seda legendaarset lavastust Vanemuises näha, kuid see on mul halva lindistusena olemas, millalgi kui rohkem aega on, siis vaatan kindlasti. Nägin Nüganeni Poolas tehtud lavastust paari aasta eest Draamateatrist, Nüganeni tõlgendus ei meeldinud mulle, kuidagi meelega suureks tehtud, sisemiselt oli jäetud näitlejatel liiga palju täita, tundus, et kogu lugu oli võetud liiga raskelt.

Prantsusmaal sõjas olev Henryk jääb magama või ongi äkki unistuses või läheb lihtsalt hulluks, aga ta on korraga alguses kuskil Poola kõrtsus, mida tema isa ja ema peavad, siis muutub ta Printsiks, kes peaks naituma Maniaga ehk teenijatüdruku ja printsessiga. Kuid tekivad probleemid, tülid isaga ehk Ignacy ehk kuningaga. Joodik oma kõikvõimsa sõrmega pöörab inimesed omavahel tülli. Henryk heidab Ema ja Isa vangikongi, tänu Joodiku silmakirjalikule kihutustööle hakkavad Sõber Wladzio ja Mania sebima, Henryk palub Wladziol teha enesetapp ja sellega lugu lõpebki. Wladzio on surnud ja pulmade asemel toimub hoopis matus, Henryk heidab end ise vangi.

Mõnus mäng erinevate aega ja ruumide piiril, Undi käekirjas on palju irooniat ja see tuleb minu jaoks sügavate teemade käsitlemisel alati kasuks. Mäng isaga, mäng sõbraga, mäng armastusega, mäng võimuga, mäng kahtlustega enda sees ja mäng kahtlustega inimeste vahel.

ISA
(Wladziole) Palun oia sina sial oma seakärss sellest sigala siapõrsast iaga eemale! (Mainale) Ja sina sigudik – mitte mingeid siatempe ega ebasiaduslikust nende sigatsevate sigalasigadega!

*

HENRYK
Viige minema need joodikud, kes on ennast täis joonud isadust ja emadust! Mina olen kaine!

*

HENRYK
Kes teab kas meesterahvas… kas meesterahvas üldse võib armuda naisesse nii öelda teise mehe kaasluseta, vahendajata. Võib-olla mees üldse ei tunnetagi naist teisiti kui teise mehe kaudu.Aga võib-olla on see mingi armastuse uus vorm? Vanasti kahekesi, aga nüüd kolmekesi?

Comments:
Mart,
lugesin kuskilt su vihjet Jakob K tekstidele.
On neil mõtet? Milleks neid peaks tegema juurde? kes neid tahaks või lavastaks?
Ütle midagi mulle, ausalt tundub, et sa tajud midagi teatrimaailmas toimuvat...

tõnu k /jakob k
 
Kui see nüüd tuli liigne targutamine, siis tuli see targutamine Jakob Karu tekstide pärast.

Aga ühiskonda peab maha tegema, läbi (teatri)teksti kriitiliselt suhtuma. Küll oleks elu hull, kui elu oleks hästi tore, siis ma ei viitsiks teatris käia, tekstis ja teatris peab esinema üksikisikust suuremat valu. Õige asja peale näpuga näitamine on väga oluline.

Samaaegselt intellektuaalseid, vaimukaid, soravaid ja ühiskonna muutusi tunnetavaid kirjutajaid on väga vähe, isegi neid omadusi eraldi on vähe. Targad on tihti elukauged ja vaimukad teevad tihti ainult üheplaanilist nalja ja soravus on üldse väga harv kirjutamisstiili omadus.

Õnn on see, kui näitemäng pole valmistehtud näitemäng, aga on ikka midagi väärt. Madis Kõiv ja Jakob Karu on vist väljaspool teatrimajasid ainukesed kaks persooni, kes sellega on viimasel ajal silma paistnud. Kui inimene paiskab teksti südamelt ära, siis tavaliselt ei ole see midagi väärt. Aga sinu (draama)tekst on.

Ja kuna su tekstid pole valmistehtud näitemängud, siis pooled (teatri)inimesed ei saa aru, et milleks see kõik ja pool publikut, kes vaatab sinu tekstil põhinevat teatrit, ei saa ka aru. Aga osad saavad väga hästi aru. Muidugi kirjuta, kirjuta südamelt ära. Aga kas sinu iga tekst saab alati lavastatud, seda ma ei tea. Ja anna andeks, aga minu arust on selles ka mingi ilu, et neid asju, mis endale meeldivad ja mõjuvad, pole tihti võimalik publiku ette ära vormida. Vormimine tähendab alati kompromisse ja tihti on see väärtuse lõhkumine. Aga tea, mina loen alati meeleldi.

Ja vihjed on kõik. Või vihjetes peitub jõud. Või seosed on kõige tähtsamad. Või oskus näha seoseid ja varjatud süsteeme on kõik. Ühesõnaga kord pidime dramaturgitunnis üles tähendama kõik „Vanaema juures“ vihjed teistele teatritekstidele ja siis õpetaja Lennuk leidis võrreldes õpilastega müstilise arvu vihjeid. Kuigi vihjeid võivad teinekord olla liiga konstrueeritud, on tegelt neis kohutav jõud.

Kirjutajaid, kes oskavad muud ka teha, oskavad aegu kokku panna.

Ja lõpetuseks üks tsiteeritud lõppselgitus.

LÕPPSELGITUS
HÄÄL: See ei ole mingi näidend, see on teatritekst. Siin ei toimu konflikti ega katarsist, siin mängitakse läbi katkendlikke peegeldusi suurematest skeemidest. Isegi dialoogid on suures osas monoloogid. Kommunikatsiooni ei toimu, nagu tegelikkuseski. Vaataja lahkub teatrist täpselt sama targa või lollina kui ta sinna tuli.
MEES1 (tuleb eeslavale, kuidagi tõsise teatri paremate näidete maneeris): Aga minule ei meeldi selline teater. Nagu juba Mati Unt on öelnud, peab igas näitemängus tantsitama tangot ja näidatama punast valgust ja lastama püssi, mis elu see muidu on? Vaat tema on ikka lavastaja, tema teab, kuidas teatrit teha.
Elul on ikka mõte, ma ei lahku siit sama lollina kui tulin, ma tahan iga hetkega targemaks saada, mul ei ole aega siin istuda ja haigutada, see on minu elu, minu võimalus.
 
äitäh
väga loogiline jutt
aga küsimus on motivatsioonis
ja aegajalt ilmuvais püüetes mitte raisata aega asjade peale, millel pole väljundit
ideaalis ilmuks kuskilt keegi ja teeks mõne ettepaneku või vihje, millest saaks lähtuda ja midagi kirjutada
kirjutaks kasvõi biograafilise taustaga näitemängu, aga ei ole ideed, kellest
või Asjade seisu järje, kus publik sõimab näitlejaid...

äitäh igatahes
t
 
Postita kommentaar



<< Home
eXTReMe Tracker

This page is powered by Blogger. Isn't yours?