20080324
Käisin koolis lavakõne eksamit vaatamas, kus oli üliarmsaid kohti ja veidi suurepärast näitlemist, kuid eksam mind üldse ei liigutanud. Asi on minus, sest mulle väga ei meeldi luuletused ja mulle kohe üldse ei meeldi arutu eksponeerimine ja ma ei salli sisemist mõtteigavust. Aga mulle tundusid väga õiged Anu Lambi sõnad, mis enne eksami algust kõlasid, et luule tähtsus on tänapäeval teine kui mõni aeg tagasi, kui luulesse oli võimalik peita seda, mis võis olla mõttes, aga millest rääkida ei saanud.
Mind liigutab, kui olulisi sõnu öeldakse suurelt ja julgelt. Siis nad kõlavad. Seepärast sümpatiseerivad mulle Leari tütred Agnes ja Maarja, et nemad armastavad luuletusi ja ütlevad neid suurelt ja julgelt.
9. aprillil võib seda luulekava ka Kirjanike Liidus näha.
Siis käisin ma teatris kodumaist dramaturgiat vaatamas, kus oli üliarmsaid kohti ja suurepäraseid lausekõlkse, aga kokkuvõttes oli mul igav. Mulle meeldib harva teatris käia ja see ei loe, et mul on igav. Mulle meeldib harva teatris käia ja pikalt läbi seedida, mis ma nägin. Mulle meeldi külaelu. Maa.
Nüüd jõin suvalises kõrtsus ühe õlle, tegin aja parajaks ja kohe hakkan rongi peale minema.
Ma nägin teatris ühte vanemat naist, kes meenutas mulle nõida. Tal oli kaasas noor tüdruk, kes oli nõia õpilane. Mõlemad kandsid prille.
# posted by Mart : 22:07
