kunst pole elu

Käisin Piisonifarmis, Hillar on hullumeelne arendaja. Kui koju jõudsin, siis ronisin mullivanni, vahtu tekkis päris palju. Mõni hetk tagasi asusin jalgpalli vaatama ja tegin sülearvuti lahti, pärast jalgpalli kodulehti ja mõnda blogi, siirdusin postimees.ee-le.

Mida ma ka ei teeks, ikka leiavad teised, et see on primitiivne, ajast ja arust. Ilmselt on see tingitud sellest, et olen harimatu ja tahan nüüd järsku kunsti ja kultuuriga tegelda.
16. detsember 1969

Loen vast täna õhtul suvalise koha pealt Päevaraamatut, Mati Undi sõbra Vaino Vahingu kroonikat. Praegu teevad nad vist psüühikakatseid.