kunst pole elu

Kell 19.00 algas Kansallisteatteris Smedsi Tundmatu sõdur, mis arusaadavalt osutus ka minu jaoks lavastuseks, mis oma mõtteärksuselt oli stiimul elada ja mõelda mitu nädalat. Smedsilik, ülimalt leidlik ja tehniliselt ülimalt bravuurne suurlavastus. Kohati liigutav, kohati mõnusalt meelega piinlik. Aga mis kõige tähtsam, lavastaja võib olla üks suur vigurvänt ja teatud näitlejad võivad asenduste tõttu mängida kohmakalt, ikkagi, ikkagi tulev mõte kohale.

Ajalugu on väärakas sõjaveteran, kes ajab tatti suust välja, kes tegelikult on täiesti terve inimene, kes teeskleb oma saamatust. Ja kui ajalugu paisatakse ratastoolilt põrandale ja tal palutakse tõusta püsti ja unustada pask oma elust, siis ta punnib vastu, et tema ei tõuse ja kui siis leidub üks usin inimene, kes ronib ülesse kasvõi sirgest elektripostist, siis ajalugu solvub ja kargab krapsti püsti. Ajalugu jonnib ja nõuab endale liiga palju tähelepanu, tegelikult valehäbiga väärakas kardab lihtsalt mahajätmist.

Foto on võetud portaalist uusisoumi.fi

Kell 23:55 pidi väljuma Tallink Superstar, mis oli esimest päeva liinil. Laev väljus 01.00 ja jõudis Tallinnasse 03.00 ja ca 04.30 jäin magama ja hommikul ärkasin 07.00 ja viisin 08.30 auto hooldusesse ja täna 18.00 on Perekond ja pärast seda lähen vaatan, et kuidas kukub välja Peda Folk. Et mis tegid või teevad õhtujuhtid tekstiga.

Aga head teatrit tehakse. Öise laeva kapteni nimi oli Juhan Liiv.