kunst pole elu

Ma ei tea palju see intervjuu või need mõttehüpped on võõrale ajalehelugejale arusaadavad, aga mulle meeldib kaaslaste jutust see lause:

Publik ei ole rumal, ta ei taha näha kellegi mõtte pealesurumist. Praeguses põlvkonnas mõtleb igaüks asjadest omamoodi. Neil on see õigus. Kui vanasti oli teater revolutsioon, info andmine – kõik võtsid vastu ja läksid kaasa –, siis nüüd on igaüks isiksus. Ta on omaette, tal on oma arusaam maailmast. Mõtlevad inimesed ei viitsi enam minna teatrisse.