kunst pole elu

Loomulikult on Enar Tarmo tehnilised lahendused alati väga leidlikud ja mängulised, aga kui neid ei toeta sisuline pool, siis tunduvad ka kõik ronimised, köite otsas hõljumised ja ootamatud paugud veidi pingutatud ja vägisi leiutatud.

See on minu isiklik arvamus, aga antud visuaal-muusikamängu kontseptsioon on igav ja nõrk. Endises tehasehoones jättis töö jäljendamine kohe algusest millegi pärast mulje, et ka etendajad ise ei saa päris täpselt aru, et mis mõte sel kõigel on.

Tähendab, mina ei saanud aru.

Kas see oli "võõrtööliste segane ümisemine" või kuidas see kõik oli seotud eestlastest meestega. Ruumi kõleduse tõttu ei saanud peaaegu ühestki laulusõnast aru.

Seda kõike vabandaks jõud, emotsioon, mõte, mis tekivad meeletult tugevat üldistust vaadates, mis põhineb konkreetsete loomeinimeste maailma sügavusel. Aga ei midagi sellist.

Kui ma olin aastaid noorem, siis lehmalaudas aset leidnud "Eesti ballaadid" sümpatiseeris mulle väga. "Eesti meeste laulud" jättis külmaks, isegi tundsin veidi kibestumist, et see tund aega maksis 300 krooni. Lehmalaut on kõvasti rohkem minu kui kultuurikatlamaja.

Aga võib-olla ma lihtsalt ei tunne nõnda hästi Tormise, Kaljuste loomingut, et seda sellisel kujul mõista. Väejuht Jalakase mõtted jäid mulle kaugeks ja tühjaks. Lavastamine ei ole nii lihtne asi.

Toon ühe näite.

Kui loos on tähtis "näpuandmine" kellelegi, siis tuleb see tuua väga selgelt välja, ekraan ei ole "suur plaan", ekraan ja tegevus laval üheaegselt on hetked, kus vaataja tähelepanu on killustunud ja fookus kaob.

Mina ei mõista killustatud kahtlaste ideealgetega teatrit. Ma tahan, et iga ideealge all oleks veel sada ideealget ja mõtet.

Kõige tähtsam on igast vaadatud etendusest midagi kaasa võtta. Kahjuks tekkis mul Kultuurikatlas täna ainult kontramõtteid nähtavale. Assotsiatsioone taotlevad lavastused töötavad siis, kui õhus hõljub piisavalt päris assotsiatsioone. Täna nägin rohkem enese ära põhjendamist.

Ja kokkuvõttes võib küsimus lihtsalt olla maitses. Polnud minu.