20080804
Ebaprofessionaalne „kommunikatsiooniteenus“ ja ebaprofessionaalne „tippajakirjandus“
Mul on viimasel ajal olnud meediaga nii äärmiselt meeldivaid kui nalja valdkonda kuuluvaid suhteid. Ja mida kõvem ajakirjanik ja mida rohkem suhtlejaid, seda vähem on päris asja.
Cosmopolitani septembri numbris ilmub mu arvamuslugu säravatest naistest. Tehti ettepanek kirjutada ja kuigi ma polnud kunagi eestikeelset maailmakuulsat ajakirja käes hoidnud, nõustusin edevusest. Kirjutasin enda initsiatiivil lugu mitu korda ümber, sest tegu on hella teemaga ja lõpuks osutus kõige kihvtimaks ikkagi see jutt, mis kohe alguses kirjutasin. Pidevalt suhtlesin toimetajaga, kes oli suhtluses täpne ja asjalik.
Ja nüüd üks uskumatu saaga…
On mai ja mul heliseb telefon, helistab mulle neiu kommunikatsioonibüroost JLS, mis on palgatud esindama ERAL-it (Eesti Reklaamiagentuuride Liit). Mina, kui noorte kuldmuna võitja, sõidan juunis Cannes’i ja ma luban, et kirjutan pärast reisi mingi loo Cannes’ist tingimusel, et kommunikatsioonineiu saadab mulle e-maili, et mida täpsemalt ta loo all silmas peab.
Neiu ei saada mulle elektronkirja.
On 13-nda juuni õhtu, järgmine hommik lendan Cannes’isse, mu mobiil võtab tundmatult numbrilt vastu sõnumi, milles on kirjas, et ma olen paha inimene, et ma pole e-mailile vastanud ja ta ise on hetkel Soomes puhkusel, aga ma võiksin kirjutada 3-4 A4-a märkmeid, et küll siis hiljem toimetab. Sõnumi saatja on kommunikatsioonibüroo neiu.
Cannes’is on tore, kuurortlinnast ja sada korda Eesti meedias linnahallile sarnanevast festivalimajast pole nagu midagi üles märkida. Aga ideedest, mida räägitakse, esitletakse ja mis saavad auhindu, on kõrva taha panna rohkem kui küll. Need põhjalikud mõtted meeldivad mulle väga. Tagasitulles koostan parimatest neist blogipostituse, mille link jõuab ka ERAL-i kodulehe ja best-marketingi portaali.
Pärast reisi lõpetan kooli ja olen maal, mulle saabub kommunikatsioonibüroo neiult elektronkiri, et sul on kindlasti igast Cannes‘i päevast pilte ja lugusid, et pane mulle maili.
Ma ei salli fotograafiat ja ei mul ega Teele-Reedal polnud Cannes’is fotoaparaati kaasas.
Siiski tunnen end süüdi ja kirjutan loo, et kuidas Cannes’is võidumõtteid oleks võimalik rakendada Eestis. Ironiseerin ja fantaseerin.
Saadan loo kommunikatsioonibüroo neiule, kes saadab selle edasi Eesti Ekspressi A-osa peatoimetaja asetäitjale Sulev Vedlerile.
Sulevile lugu sümpatiseerib, neiu saadab mulle maili, et avaldatakse ja et Sulev võtab minuga ühendust. Sulev helistabki ja ütleb, et algust veidi kärbib, aga muidu kihvt lugu ja et fotograaf helistab mulle, et vaja minust ka pilti teha. Fotograaf helistabki ja Niine 11 ümbruses teeb järjekordse ajalehe fotograaf minust järjekordse portreefoto.
Telefonikõnes Sulev veel uurib, et kust saada fotosid esitatud ideedest, saadan talle oma blogipostituse lingi, mis lingib ideedele. Sulev tänab, aga ütleb, et ta leidis juba ise ka Internetist võiduideede fotod.
Möödub nädal ja lugu ei ilmu.
Möödub kaks nädalat ja lugu ei ilmu, ei kommunikatsioonibüroo neiust ega Sulev Vedlerist kippu ega kõppu.
Möödub kuu ja lugu ei ilmu, saadan mõlemale maili, et kuidas siis selle looga on. Sulev saadab vastu maili, et Ekspressi ühes teises osas on ootel arvamuslugu reklaamist, et võib-olla järgmine või ülejärgmine nädal.
Mul emotsionaalselt või tähelepanu pärast suhteliselt ükskõik, et kas lugu ilmub või ei ilmu, olen niigi juba liiga palju „kuulsust“ saanud, aga kui inimesed lubavad, siis pidagu lubadust üheks oma professionaalsuse komponendiks. Nii kommunikatsioonineiu kui Sulev Vedler.
Igatahes potsatab mu maili eile õhtul selline kiri, millele on eelnenud selline kiri:
Tere Mart,
Olin vahepeal kontorist väljas kuid palun vt. Allpool.
Kas me saame palun teha selliselt, et Sa võtad blogi posti mõneks ajaks maha ja ma räägin mõne teise väljaandega nendel teemadel?
Tänud,
Lilian
-----Original Message-----
From: Sulev Vedler [mailto:Sulev@ekspress.ee]
Sent: 30. juuli 2008. a. 12:34
To: Lilian Viirma
Subject: RE: cannes'i lugu
Tere,
las ta läheb mujale, sest see lugu on juba tal endal veebi riputatud.
Sulev
Esiteks, et nagu postitus, mis alguses oli kogu artikli käivitajaks on hiljem põhjuseks, et miks mitte lugu avaldada? Teiseks, et nagu ma peaks võtma maha postituse, kuhu lingivad nii ERAL-i koduleht kui best-marketing? Et nagu ajakirjandus ei avalda asju, mis on blogis juba kirjas?
Ma enam ei viitsi, mul on juba naljakas. ERAL tundub mulle tubli ja hakkaja organisatsioon, ei ole lihtne koondada reklaamiinimesi.
JLS on „pr agency“ ja ma saan aru, et mis on pr agency ehk kommunikatsioonibüroo, et tähtis on koostada atraktiivseid pressiteateid, et jõuda SLÕhtulehe või Postimehe avauudiseks, kuid ikkagi on mul tunne, et „kommunikatsiooniteenus“ on õhumüümine. See postitus on atraktiivsem kommunikatsiooniteenus, kui JLS suudab kunagi pakkuda. Head kommuniktasiooni ei saa hallata või suunata.
Eesti Ekspress on suur ja loetud nädalaleht. Äärmiselt ebastabiilne, mõni nädal on huvitav, teine nädal on imetud lood. Loen lehte edasi, kuid imelikult ja seosetult kujundatakse lehe mainet.
Inimesed, kelle pool tööd on suhtlemine, peaksid mõistma, et pole olemas niisama e-maile ega niisama lubadusi.
Ja lõpuks, siin on lugu, mis nähtavasti mitte kunagi ei jõua ajakirjandusse:
Hea idee on kontrollimatu
Käes on aeg, kui edukad kaotavad meelega võimaluse kontrollida oma ideede toimimist. Hea reklaam või turunduskontseptsioon on otseselt suunatud inimestele, kes hakkavad sinuga/sinust rääkima või sinuga koos tegutsema. Juuni keskel toimunud 55. Cannes’i reklaamifestivalilt jäi kõlama sõnum – kaasa inimesi, mitte ära tee reklaami.
Siin on kaheksa Cannes’is auhinnatud tööd või räägitud teemat, mis kasutavad kõik enam-vähem sama valemit – inimestele luuakse lööv võimalus olla osa millestki suuremast. Hea reklaam on praegu interneti- või meediaperformance.
Pakun läbi iroonia välja ka võimalused kuidas oleks võimalik samu ideid rakendada Eestis.
8. Must poiss joob vett
Belgia ühes suuremas telejaamas on kolm tavalist päeva – toimuvad uudise- ja vestlussaated. Igas otsesaates on saatejuhil laua peal veeklaas. Nende päevade jooksul jookseb erinevatesse saadetesse sisse väike must kiitsakas poiss, kes joob hästi kiiresti laua peal oleva veeklaasi tühjaks ja jookseb siis jälle eetrist minema. Saatejuhid ja teised eetris olevad inimesed vaatavad poisi tegevust, aga ei reageeri sellele, peale poisi kiiret lahkumist jätkatakse oma teemadega. Inimesed hakkasid omavahel rääkima ja ajalehed kirjutama, et mis toimub a la „Kas oled näinud vett joovat musta poissi?“ Paari päeva pärast toimus lauluheategevusshow, kus kutsuti inimesi annetama raha Aafrikas veepuuduse käes olevatele lastele. Koguti väga palju raha.
Eesti variant
Detsembrikuus läheb Aktuaalne Kaamera eetrisse nii, et iga päev istub diktori süles vaikselt üks kleenuke suurte silmadega laps. Diktorid loevad uudiseid nagu oleks kõik tavaline. Kui jõuab kätte 25. detsember, siis kogub Jõulutunnel Eesti inimeste raha kokku.
7. McDonald’s kasvatab salatit
Chicagos kasvatas McDonald‘s välistendi külge ehtsast salatist kirja „Fresh salads“, et propageerida McDonald’s pakutatavat värsket toitu.
Eesti variant
Sõpruse puiestee ääres oleva suure reklaamistendi külge naelutab mõni suur supermarket paariks tööpäevaks ühe oma suure mütsiga tööka koka, kes lõigub salatit ja mätsib jahust saiakesi. Sõnum oleks „Õige kokal on kogu aeg süüa.“
6. Pesapallurid kangestuvad
Dominikaani Vabariigis on pesapall kõige popim asi. Kohalikku finaali vaatavad staadionilt või televisiooni kaudu põhimõtteliselt kõik Dominikaani inimesed. Ühel hetkel, kui finaal käib ja pall oli löödud väljaku teise otsa ning mängijad liduvad, kes palli järgi, kes järgmisse pesasse, korraga kõik peatuvad oma positsioonides. Hetke pärast jooksevad edasi ja siis tarduvad veel ja nii kokku õige mitu korda. Mõne minuti pärast jookseb väljakule suure sedeliga mees, sedeli peal on kirjas, et üks teenusepakkuja pakub interneti nii, et sa ei pea ootama.
Eesti variant
Korvpallifinaalis Rock-Kalev on ostustav seitsmes mäng. Algab viimane veerandaeg, mäng käib, äkki teevad kõik mängijad ning treenerid kiiresti kukerpalli, siis mängivad edasi nagu pole midagi toimunud, siis teevad veelkord kukerpalli ja siis veel korra. Mäng jätkub, Saku Suurhallis rullivad pealtvaatajad ühes sektoris lahti plakati „SMS-laen paneb hullama.“
5. Internet sai otsa
12 juuli 2006 varastasid Hezbollahi terroristid ära kaks Iisraeli sõdurit. 12 juuli 2007 kell 9.05 ilmus kõigi Iisraeli suuremate internetilehtede asemel viieks minutiks arvutiekraanile kiri „The soldiers cannot be found“, mis jäljendas brauseriakent „Page cannot be found“. Kogu projekti eesmärk oli tõsta inimeste teadlikust, et need sõdurid on ikka veel leidmata, aktsioonile järgnev diskussioon oli Iisraelis tohutu.
Eesti variant
Ühel sügishommikul pole võimalik Eestist Orkutisse minna. Tuhanded inimesed lähevad tööle, istuvad kontoris arvuti taha ja tahavad Orkutisse, aga Orkuti avalehe asemel ilmub kiri „Orkut armastab sind alati. Aga täna on tööpäev ja sul on olemas päris inimesed. Toeta neid, kellel on ainult Orkut ja kes veel tööl ei käi. Eesti Lastekaitsefond.“
4. Milline sa vanana oled
Rootsi toimunud pensionifondi kampaania. Inimene saatis oma näo foto mobiili MMS sõnumina ühele numbrile ja sai koheselt vastu foto milline ta näeb välja 70-aastaselt. Sama asja võis teha ka ühel internetilehe, et laed oma foto üles ja näed koheselt milline sa oled 70-aastaselt.
Eesti variant
SEB või Swedbank lähevad sammu kaugemale. Sul on võimalus saata neile oma vanaema või vanaisa või vanainimese foto ja sa saad koheselt vastu foto milline see inimene oli 25-aastaselt. Kampaania nimeks võiks saada „Mine oma noore vanaisaga peole“.
3. Meil on kõige rohkem lugusid
HBO otsustas promoda oma kaubamärki. Manhattani ühes agulirajoonis leiti üks suur päevi näinud kortermaja, mille otsasein oli tühi. Tehti aktsioon, kus suurte projektoritega lasti sellele seinale pilt, et mis justkui toimuks selle maja kõigis korterites, kui seda seina ees ei oleks. Stsenaristid kirjutasid igale korterile oma loo, sündmused jne. Pealtvaajatatele jagati laiali erinevad flaierid, läbi mille sai siis iga soovija vaadata mida soovis – actionit, romantikat, komöödiat jms. Vastavat lugu näitav flaier kattis teised korterid kinni. Aktsiooniga samaaegselt avati veebileht www.hbovoyeur.com, kus on külastajatel võimalik sisse zoomida erinevate korterite lugudesse ja leida üles küks mõrv ning täita teisi ülesandeid.
Eesti variant
Rahvusringhääling otsustab promoda oma kaubamärki. Kui tele- ja raadiomaja hakkavad kolima Tondile, siis enne tehakse aktsioon vanas raadiomajas. Küljesein võetakse maha ning Politsepark on pealtvaatajaid täis. Igas stuudios toimub midagi – kus raadiosaade, kus televisioonilindistus, paaris stuudios loetakse uudiseid, mõnes lauldakse nii, et kaamerad võtavad. Pealtvaatajatel on võimalus korraga jälgida kõike toimuvat. Sõnum on „ERR – kõik on päris“.
2. Šokolaadigorilla
Cadbury trummi mänguks valmistuv ja Phil Collinsi järgi trumme mängiv gorilla on viimase aasta jooksul vapustanud YouTube vaatajat ja šokolaadimaailma ning Cannes’is sai ka oma filmi Grand Prix kätte. Tohutult emotsionaalne klipp, sama lööv kui Paul Pottsi esinemine „British Got Talent“ eelvoorus. Cadbury gorillast on tänaseks YouTube’s loodud ca 200 edasiarendust, see gorilla on võimeline trumme lööma väga paljude erinevate muusikastiilide järgi.
Eesti variant
Idee on kõik. Suure video, hea reklaami võib filmida mobiiltelefoniga Aruküla garaažis. Kuid tuleb kohe algusest arvestada sellega, et eesmärk ei ole võimalikult suur vaatajate arv YouTube’s. Loeb see, et kuidas inimesed hakkavad videot kasutama. Ükski hea idee pole midagi väärt ilma hea teostuseta. Klipid hakkavad siis elama, kui neid on olenemata stilistikast hea vaadata.
1. President 2.0
14 kuud tagasi oli Barack Obama suhteliselt tundmatu poliitik. Ta läks meeste juurde, kes lõid Facebooki ja küsis plaani kuidas saada Ameerika presidentiks. Loodi strateegia, mille eesmärk oli tekitada diskussioon, panna inimesed omavahel suhtlema ning poliitikutele kirju kirjutama. Hakati saatma inimestele konarliku keelega pikki e-maile, mille olid kirjutanud Obama ja ta naine. Inimestel oli võimalik vastata ja saata ka teistele poliitikutele e-maile ja tavakirju, kõik selleks, et avaldada survet valijameestele. Inimestele muudeti Obama videod jms väga lihtsalt kättesaadavaks. Tähtis oli tekitada igas inimeses oma arvamus. Obama söötis inimestele ette alati uue teema, enne kui vana teema muutus igavaks muutus. Tähtis on see, et Obama ei ürita vähemalgi määral kontrollida või planeerida kuidas tema kampaania toimib, vaid söödab ette mugavas vormis teemasid, suhtlemisviise, mis tekitavad laiema diskussiooni.
Eesti variant
Järgmistel valimistel Eestis kasutavad pea kõik erakonnad sama mudeli minivarianti. Olge valmis saama e-maile, milles Edgar või Andrus või Mart küsivad teilt nõu ja naised hakkavad omavahel saunas kudrutama, et mida keegi kellelegi soovitas. Poliitika muutub kirglikumaks.
Cosmopolitani septembri numbris ilmub mu arvamuslugu säravatest naistest. Tehti ettepanek kirjutada ja kuigi ma polnud kunagi eestikeelset maailmakuulsat ajakirja käes hoidnud, nõustusin edevusest. Kirjutasin enda initsiatiivil lugu mitu korda ümber, sest tegu on hella teemaga ja lõpuks osutus kõige kihvtimaks ikkagi see jutt, mis kohe alguses kirjutasin. Pidevalt suhtlesin toimetajaga, kes oli suhtluses täpne ja asjalik.
Ja nüüd üks uskumatu saaga…
On mai ja mul heliseb telefon, helistab mulle neiu kommunikatsioonibüroost JLS, mis on palgatud esindama ERAL-it (Eesti Reklaamiagentuuride Liit). Mina, kui noorte kuldmuna võitja, sõidan juunis Cannes’i ja ma luban, et kirjutan pärast reisi mingi loo Cannes’ist tingimusel, et kommunikatsioonineiu saadab mulle e-maili, et mida täpsemalt ta loo all silmas peab.
Neiu ei saada mulle elektronkirja.
On 13-nda juuni õhtu, järgmine hommik lendan Cannes’isse, mu mobiil võtab tundmatult numbrilt vastu sõnumi, milles on kirjas, et ma olen paha inimene, et ma pole e-mailile vastanud ja ta ise on hetkel Soomes puhkusel, aga ma võiksin kirjutada 3-4 A4-a märkmeid, et küll siis hiljem toimetab. Sõnumi saatja on kommunikatsioonibüroo neiu.
Cannes’is on tore, kuurortlinnast ja sada korda Eesti meedias linnahallile sarnanevast festivalimajast pole nagu midagi üles märkida. Aga ideedest, mida räägitakse, esitletakse ja mis saavad auhindu, on kõrva taha panna rohkem kui küll. Need põhjalikud mõtted meeldivad mulle väga. Tagasitulles koostan parimatest neist blogipostituse, mille link jõuab ka ERAL-i kodulehe ja best-marketingi portaali.
Pärast reisi lõpetan kooli ja olen maal, mulle saabub kommunikatsioonibüroo neiult elektronkiri, et sul on kindlasti igast Cannes‘i päevast pilte ja lugusid, et pane mulle maili.
Ma ei salli fotograafiat ja ei mul ega Teele-Reedal polnud Cannes’is fotoaparaati kaasas.
Siiski tunnen end süüdi ja kirjutan loo, et kuidas Cannes’is võidumõtteid oleks võimalik rakendada Eestis. Ironiseerin ja fantaseerin.
Saadan loo kommunikatsioonibüroo neiule, kes saadab selle edasi Eesti Ekspressi A-osa peatoimetaja asetäitjale Sulev Vedlerile.
Sulevile lugu sümpatiseerib, neiu saadab mulle maili, et avaldatakse ja et Sulev võtab minuga ühendust. Sulev helistabki ja ütleb, et algust veidi kärbib, aga muidu kihvt lugu ja et fotograaf helistab mulle, et vaja minust ka pilti teha. Fotograaf helistabki ja Niine 11 ümbruses teeb järjekordse ajalehe fotograaf minust järjekordse portreefoto.
Telefonikõnes Sulev veel uurib, et kust saada fotosid esitatud ideedest, saadan talle oma blogipostituse lingi, mis lingib ideedele. Sulev tänab, aga ütleb, et ta leidis juba ise ka Internetist võiduideede fotod.
Möödub nädal ja lugu ei ilmu.
Möödub kaks nädalat ja lugu ei ilmu, ei kommunikatsioonibüroo neiust ega Sulev Vedlerist kippu ega kõppu.
Möödub kuu ja lugu ei ilmu, saadan mõlemale maili, et kuidas siis selle looga on. Sulev saadab vastu maili, et Ekspressi ühes teises osas on ootel arvamuslugu reklaamist, et võib-olla järgmine või ülejärgmine nädal.
Mul emotsionaalselt või tähelepanu pärast suhteliselt ükskõik, et kas lugu ilmub või ei ilmu, olen niigi juba liiga palju „kuulsust“ saanud, aga kui inimesed lubavad, siis pidagu lubadust üheks oma professionaalsuse komponendiks. Nii kommunikatsioonineiu kui Sulev Vedler.
Igatahes potsatab mu maili eile õhtul selline kiri, millele on eelnenud selline kiri:
Tere Mart,
Olin vahepeal kontorist väljas kuid palun vt. Allpool.
Kas me saame palun teha selliselt, et Sa võtad blogi posti mõneks ajaks maha ja ma räägin mõne teise väljaandega nendel teemadel?
Tänud,
Lilian
-----Original Message-----
From: Sulev Vedler [mailto:Sulev@ekspress.ee]
Sent: 30. juuli 2008. a. 12:34
To: Lilian Viirma
Subject: RE: cannes'i lugu
Tere,
las ta läheb mujale, sest see lugu on juba tal endal veebi riputatud.
Sulev
Esiteks, et nagu postitus, mis alguses oli kogu artikli käivitajaks on hiljem põhjuseks, et miks mitte lugu avaldada? Teiseks, et nagu ma peaks võtma maha postituse, kuhu lingivad nii ERAL-i koduleht kui best-marketing? Et nagu ajakirjandus ei avalda asju, mis on blogis juba kirjas?
Ma enam ei viitsi, mul on juba naljakas. ERAL tundub mulle tubli ja hakkaja organisatsioon, ei ole lihtne koondada reklaamiinimesi.
JLS on „pr agency“ ja ma saan aru, et mis on pr agency ehk kommunikatsioonibüroo, et tähtis on koostada atraktiivseid pressiteateid, et jõuda SLÕhtulehe või Postimehe avauudiseks, kuid ikkagi on mul tunne, et „kommunikatsiooniteenus“ on õhumüümine. See postitus on atraktiivsem kommunikatsiooniteenus, kui JLS suudab kunagi pakkuda. Head kommuniktasiooni ei saa hallata või suunata.
Eesti Ekspress on suur ja loetud nädalaleht. Äärmiselt ebastabiilne, mõni nädal on huvitav, teine nädal on imetud lood. Loen lehte edasi, kuid imelikult ja seosetult kujundatakse lehe mainet.
Inimesed, kelle pool tööd on suhtlemine, peaksid mõistma, et pole olemas niisama e-maile ega niisama lubadusi.
Ja lõpuks, siin on lugu, mis nähtavasti mitte kunagi ei jõua ajakirjandusse:
Hea idee on kontrollimatu
Käes on aeg, kui edukad kaotavad meelega võimaluse kontrollida oma ideede toimimist. Hea reklaam või turunduskontseptsioon on otseselt suunatud inimestele, kes hakkavad sinuga/sinust rääkima või sinuga koos tegutsema. Juuni keskel toimunud 55. Cannes’i reklaamifestivalilt jäi kõlama sõnum – kaasa inimesi, mitte ära tee reklaami.
Siin on kaheksa Cannes’is auhinnatud tööd või räägitud teemat, mis kasutavad kõik enam-vähem sama valemit – inimestele luuakse lööv võimalus olla osa millestki suuremast. Hea reklaam on praegu interneti- või meediaperformance.
Pakun läbi iroonia välja ka võimalused kuidas oleks võimalik samu ideid rakendada Eestis.
8. Must poiss joob vett
Belgia ühes suuremas telejaamas on kolm tavalist päeva – toimuvad uudise- ja vestlussaated. Igas otsesaates on saatejuhil laua peal veeklaas. Nende päevade jooksul jookseb erinevatesse saadetesse sisse väike must kiitsakas poiss, kes joob hästi kiiresti laua peal oleva veeklaasi tühjaks ja jookseb siis jälle eetrist minema. Saatejuhid ja teised eetris olevad inimesed vaatavad poisi tegevust, aga ei reageeri sellele, peale poisi kiiret lahkumist jätkatakse oma teemadega. Inimesed hakkasid omavahel rääkima ja ajalehed kirjutama, et mis toimub a la „Kas oled näinud vett joovat musta poissi?“ Paari päeva pärast toimus lauluheategevusshow, kus kutsuti inimesi annetama raha Aafrikas veepuuduse käes olevatele lastele. Koguti väga palju raha.
Eesti variant
Detsembrikuus läheb Aktuaalne Kaamera eetrisse nii, et iga päev istub diktori süles vaikselt üks kleenuke suurte silmadega laps. Diktorid loevad uudiseid nagu oleks kõik tavaline. Kui jõuab kätte 25. detsember, siis kogub Jõulutunnel Eesti inimeste raha kokku.
7. McDonald’s kasvatab salatit
Chicagos kasvatas McDonald‘s välistendi külge ehtsast salatist kirja „Fresh salads“, et propageerida McDonald’s pakutatavat värsket toitu.
Eesti variant
Sõpruse puiestee ääres oleva suure reklaamistendi külge naelutab mõni suur supermarket paariks tööpäevaks ühe oma suure mütsiga tööka koka, kes lõigub salatit ja mätsib jahust saiakesi. Sõnum oleks „Õige kokal on kogu aeg süüa.“
6. Pesapallurid kangestuvad
Dominikaani Vabariigis on pesapall kõige popim asi. Kohalikku finaali vaatavad staadionilt või televisiooni kaudu põhimõtteliselt kõik Dominikaani inimesed. Ühel hetkel, kui finaal käib ja pall oli löödud väljaku teise otsa ning mängijad liduvad, kes palli järgi, kes järgmisse pesasse, korraga kõik peatuvad oma positsioonides. Hetke pärast jooksevad edasi ja siis tarduvad veel ja nii kokku õige mitu korda. Mõne minuti pärast jookseb väljakule suure sedeliga mees, sedeli peal on kirjas, et üks teenusepakkuja pakub interneti nii, et sa ei pea ootama.
Eesti variant
Korvpallifinaalis Rock-Kalev on ostustav seitsmes mäng. Algab viimane veerandaeg, mäng käib, äkki teevad kõik mängijad ning treenerid kiiresti kukerpalli, siis mängivad edasi nagu pole midagi toimunud, siis teevad veelkord kukerpalli ja siis veel korra. Mäng jätkub, Saku Suurhallis rullivad pealtvaatajad ühes sektoris lahti plakati „SMS-laen paneb hullama.“
5. Internet sai otsa
12 juuli 2006 varastasid Hezbollahi terroristid ära kaks Iisraeli sõdurit. 12 juuli 2007 kell 9.05 ilmus kõigi Iisraeli suuremate internetilehtede asemel viieks minutiks arvutiekraanile kiri „The soldiers cannot be found“, mis jäljendas brauseriakent „Page cannot be found“. Kogu projekti eesmärk oli tõsta inimeste teadlikust, et need sõdurid on ikka veel leidmata, aktsioonile järgnev diskussioon oli Iisraelis tohutu.
Eesti variant
Ühel sügishommikul pole võimalik Eestist Orkutisse minna. Tuhanded inimesed lähevad tööle, istuvad kontoris arvuti taha ja tahavad Orkutisse, aga Orkuti avalehe asemel ilmub kiri „Orkut armastab sind alati. Aga täna on tööpäev ja sul on olemas päris inimesed. Toeta neid, kellel on ainult Orkut ja kes veel tööl ei käi. Eesti Lastekaitsefond.“
4. Milline sa vanana oled
Rootsi toimunud pensionifondi kampaania. Inimene saatis oma näo foto mobiili MMS sõnumina ühele numbrile ja sai koheselt vastu foto milline ta näeb välja 70-aastaselt. Sama asja võis teha ka ühel internetilehe, et laed oma foto üles ja näed koheselt milline sa oled 70-aastaselt.
Eesti variant
SEB või Swedbank lähevad sammu kaugemale. Sul on võimalus saata neile oma vanaema või vanaisa või vanainimese foto ja sa saad koheselt vastu foto milline see inimene oli 25-aastaselt. Kampaania nimeks võiks saada „Mine oma noore vanaisaga peole“.
3. Meil on kõige rohkem lugusid
HBO otsustas promoda oma kaubamärki. Manhattani ühes agulirajoonis leiti üks suur päevi näinud kortermaja, mille otsasein oli tühi. Tehti aktsioon, kus suurte projektoritega lasti sellele seinale pilt, et mis justkui toimuks selle maja kõigis korterites, kui seda seina ees ei oleks. Stsenaristid kirjutasid igale korterile oma loo, sündmused jne. Pealtvaajatatele jagati laiali erinevad flaierid, läbi mille sai siis iga soovija vaadata mida soovis – actionit, romantikat, komöödiat jms. Vastavat lugu näitav flaier kattis teised korterid kinni. Aktsiooniga samaaegselt avati veebileht www.hbovoyeur.com, kus on külastajatel võimalik sisse zoomida erinevate korterite lugudesse ja leida üles küks mõrv ning täita teisi ülesandeid.
Eesti variant
Rahvusringhääling otsustab promoda oma kaubamärki. Kui tele- ja raadiomaja hakkavad kolima Tondile, siis enne tehakse aktsioon vanas raadiomajas. Küljesein võetakse maha ning Politsepark on pealtvaatajaid täis. Igas stuudios toimub midagi – kus raadiosaade, kus televisioonilindistus, paaris stuudios loetakse uudiseid, mõnes lauldakse nii, et kaamerad võtavad. Pealtvaatajatel on võimalus korraga jälgida kõike toimuvat. Sõnum on „ERR – kõik on päris“.
2. Šokolaadigorilla
Cadbury trummi mänguks valmistuv ja Phil Collinsi järgi trumme mängiv gorilla on viimase aasta jooksul vapustanud YouTube vaatajat ja šokolaadimaailma ning Cannes’is sai ka oma filmi Grand Prix kätte. Tohutult emotsionaalne klipp, sama lööv kui Paul Pottsi esinemine „British Got Talent“ eelvoorus. Cadbury gorillast on tänaseks YouTube’s loodud ca 200 edasiarendust, see gorilla on võimeline trumme lööma väga paljude erinevate muusikastiilide järgi.
Eesti variant
Idee on kõik. Suure video, hea reklaami võib filmida mobiiltelefoniga Aruküla garaažis. Kuid tuleb kohe algusest arvestada sellega, et eesmärk ei ole võimalikult suur vaatajate arv YouTube’s. Loeb see, et kuidas inimesed hakkavad videot kasutama. Ükski hea idee pole midagi väärt ilma hea teostuseta. Klipid hakkavad siis elama, kui neid on olenemata stilistikast hea vaadata.
1. President 2.0
14 kuud tagasi oli Barack Obama suhteliselt tundmatu poliitik. Ta läks meeste juurde, kes lõid Facebooki ja küsis plaani kuidas saada Ameerika presidentiks. Loodi strateegia, mille eesmärk oli tekitada diskussioon, panna inimesed omavahel suhtlema ning poliitikutele kirju kirjutama. Hakati saatma inimestele konarliku keelega pikki e-maile, mille olid kirjutanud Obama ja ta naine. Inimestel oli võimalik vastata ja saata ka teistele poliitikutele e-maile ja tavakirju, kõik selleks, et avaldada survet valijameestele. Inimestele muudeti Obama videod jms väga lihtsalt kättesaadavaks. Tähtis oli tekitada igas inimeses oma arvamus. Obama söötis inimestele ette alati uue teema, enne kui vana teema muutus igavaks muutus. Tähtis on see, et Obama ei ürita vähemalgi määral kontrollida või planeerida kuidas tema kampaania toimib, vaid söödab ette mugavas vormis teemasid, suhtlemisviise, mis tekitavad laiema diskussiooni.
Eesti variant
Järgmistel valimistel Eestis kasutavad pea kõik erakonnad sama mudeli minivarianti. Olge valmis saama e-maile, milles Edgar või Andrus või Mart küsivad teilt nõu ja naised hakkavad omavahel saunas kudrutama, et mida keegi kellelegi soovitas. Poliitika muutub kirglikumaks.