kunst pole elu

Ilutu neiu on õnnetu, sest tal pole vähimatki võimalust, et teda hakatakse armastama. Tõsi küll, keegi ei irvita tema üle ega kohtle teda julmalt; kuid ta on otsekui läbipaistev ning tema samme ei saada kellegi pilk.

See ongi noorte neidude äärmusliku ilu põhilisi miinuseid: üksnes kogenud, küünilised ja südametunnistuseta seelikukütid tunnevad, et on ülesande kõrgusel; seetõttu napsavad nende süütuse õie enamasti kõige alatumad olendid ning sellest saab nende allakäigu esimene aste.

Ma ei oska toota mitte ühtegi kõigist neist asjadest, mis mind ümbritsevad, mida ma kasutan või mida ma õgin; ma pole suuteline nende tootmisprotsessist isegi mitte aru saama. Kui tööstus peaks seisma jääma, kui insenerid ja tehnikud peaksid ära kaduma, siis mina küll ei suudaks mitte midagi otsast alustada. Majanduslik-tööstuslikust kompleksist väljaspool seisjana ei suudaks ma tagada isegi enda ellujäämist: ma ei oskaks leida toitu ega riideid, kaitsta ennast loodusjõudude eest; minu isiklik tehniline pädevus on tublisti madalam kui neandertallasel. Ma olen ümbritsevast ühiskonnast täielikult sõltuv ja samas ise ühiskonnale enam-vähem kasutu; ma ei oska muud kui produtseerida kaheldavaid kommentaare iganenud kultuuriobjektide kohta.

Mehed ei maga naistega mitte sellepärast, et nad on armunud, vaid sellepärast, et nad on erutatud.

Meie õnnetus jõuab haripunkti alles siis, kui oleme piisavalt lähedalt näinud õnne praktilise teostumise võimalust.

Lapsed taluvad maailma, mis vanemad on neile ehitanud, nad püüavad sellega võimalikult hästi kohaneda; hiljem asuvad nad enamasti seda taastootma.

Me suhtleme inimestega aastaid, vahel ka aastakümneid, ja tasapisi tekib harjumus vältida isiklikke küsimusi ja tõesti olulisi teemasid; aga me säilitame lootuse, et kunagi hiljem, soodsamas olukorras saame just nimelt nende küsimuste, nende teemade juurde asuda; määramatuks ajaks edasi lükatud inimlikuma ja terviklikuma suhte perspektiiv ei hääbu iialgi täielikult, lihtsalt seetõttu, et ükski inimsuhe ei mahu lõplikult kitsastesse ja muutumatutesse raamidesse.

Ükskõik kui suur ka poleks julgus, külmaverelisus ja naljasoon, mille inimene elu jooksul välja arendab, lõpuks murtakse ikkagi igaühe süda. Siis lõpeb naermine ära. Lõpuks jääb ikkagi ainult üksindus, külm ja vaikus. Lõpuks jääb ikkagi ainult surm.

Ta teadis nüüd, et tunneb ennast selles majas ja elus üleüldse nagu hotellis.