kunst pole elu

Miks mulle meeldib hommikuti ja õhtuti liinibussiga sõita? Kas sellepärast, et autoga sõites reostan loodust, soodustan ummikuid ja raiskan raha? Ei. Mulle meeldis eile ja täna hommikul bussiga sõita, sest bussiga sõita on palju huvitavam kui autos. Ma saan lugeda või inimesi vaadata. Bussiga liigeldes on võimalus huvitavateks mõteteks palju suurem kui autot juhtides. Mulle meeldib, kui mul on põnev. Kui mul on vähegi aega, siis ma sõidan bussiga. Buss sõidab kauem, aga stimuleerib palju rohkem.

Miks mulle meeldib, kui maal kasvavad mulla sees juurviljad? Kas sellepärast, et poes müüdav toit on moondatud ja maitsetu? Ei. Mulle lihtsalt meeldib peenra peal näha salatit, redist, kartulipealseid. Mulle meeldib oma silmaga näha kuidas toit kasvab. Oma toit on oma maitsega, ma ei ütle, et parem või halvem kui poes müüdav, kuid eelkõige on oma toit sellepärast oma maitsega, et ma olen näinud kuidas ta kasvab. Mind ei pane sõnad "mahe" või "öko" teistmoodi tarbima, sest ma pole näinud kuidas see toit kasvab. Mulle meeldib turg ka sellepärast, et seal leidub ka tänapäeal müüjaid, kes on näinud kuidas nende kapsad, kartulid või sead kasvavad. Ja kui ma ostan inimese käest, kel on oma kaubaga isiklik suhe, siis see isiklik suhe puudutab mind. Mulle meeldib süüa toitu, mille kasvamist ma olen kasvõi kaudselt näinud.

Need on ainult kaks vägivaldset uitparalleeli, mis pähe lõid. Kuid mul on tunne, et mul peab alati olema väga konkreetne põhjendus, et miks nii ja mitte teisiti. Mul peab olema eesmärk isikliku mõttemaailma hüvanguks kasu saada. Võib-olla olen ma lihtsalt väiklane.