kunst pole elu

Käisin teatris. Astusin üksi kontoriruumi. Telefon helises, võtsin arvuti kõrvalt telefoni toru, helistas Subhaditya Das Indiast, rääkisime tund aega juttu, tegin tema juhiste järgi endale teed ja raadio hakkas mängima ja lamp põlema. Vahepeal laulis tema, siis laulsin mina, kõige lõpus tantsisime teineteisele veebikaamera vahendusel. Soovisime teineteisele head elu.