kunst pole elu

Ed Abbey oli selline ja paistab, et McCandlessi-poiss oli ka selline: meile meeldib selts, aga me ei suuda olla inimeste seas kuigi kaua. Nii et me läheme ja kaome silmapiirilt, tuleme natukeseks ajaks tagasi ja kaome jälle.

Nii palju inimesi elab õnnetutes oludes ja ei tee sellegipoolest midagi, et oma olukorda muuta, sest nad on harjunud turvalisuse, mugavuse ja konservatiivsusega, mis kõik tunduvad justkui andvatki meile meelerahu, aga tegelikult ei nõua ükski asi seiklushimulise hingelaadiga mehelt rohkem kui turvaline tulevik. Meie eluvaimu põhi ja tuum on tema kirglik seiklusjanu. Meie elurõõm süttib kohtumistel uute elamustega ja sellepärast pole elus suuremat rõõmu kui pidevalt muutuv silmapiir ja igal päeval tõusev uus ja eriline päike.

McCandless oli põnevil, et alustab matka põhja poole, ja tundis ka kergendust: kergendust sellest, et oli jälle suutnud vältida teda ähvardanud inimlikku lähedust, sõprust ja kogu sellega kaasnevat tundesegaduse koormat. Ta oli põgenenud oma pere klaustrofoobilisest rüpest. Oli säilitanud parajat vahemaad Jan Burresi ja Wayne Westerbergiga, lipsates nende elust välja, enne kui talt hakati midagi ootama. Ja nüüd oli ta valutult välja lipsanud ka Ron Franzi elust.