kunst pole elu

Ma pole elus Õismäel palju jalutanud. Tiik Õismäe keskel on kummaline, kuid tore. Keskel tiik, mille ümber esimese ringi moodustavad koolid, lasteaiad ja nende ümber on ringikujuliselt suured paneelmajad.

Ma polnud ca 10 aastat käinud Lasnamäel Mahtra 9 hoovis, kus kunagi elasin. Eile vaatasin, et hoovis pole midagi muutunud, ainult parkimisplatsidele on tekkinud tõkkepuud ja püsti on pandud prügikonteineritemajake. Üks korvpallilaud on kadunud, vibra jooned on endiselt asfaltplatsil. See hoov vajaks remonti.

Kuid Moskva pood, praegune Mustakivi pood, on palju suuremaks kasvanud. Poe juurdeehituses on maaall müstiline piljardisaal, ca 35 lauda, suur-suur saal, uksel on silt, et avatud 12 - 06. Mängisime eile seal kaks piljardit. Kõrvallaudades rihtisid silmaga kepilöögitäpsust lipsudega vene härrasmehed.

Kõik Lasnamäe teed, mis kunagi tundusid nii suured, olid nüüd nii väikesed kõigi uute suurte teede kõrval. Tondiraba on põhimõtteliselt kadunud.

Mõni turismibüroo võiks hakata korraldama jalutusekskursioone "Õismägi", "Lasnamägi", "Mustamägi".

Mustakivi ostukeskuse väikesest filmipoest ostsime filmi pealkirjaga "Vene saunaskäigu eripära", mis on maailma kõige halvem fim. Ei kindralit, ei nalja.