20081109
ma ei võitle
NO84
Ja jälle homme, homme, homme, taas
käib tillukesel sammul päevast päeva
me seatud aja viimse silbini!
Kõik eilsed valgustasid narridele
teed põrmusesse surma. Otsas küünal!
Me elu pole muud kui varjukõnd,
kui vilets näitleja, kes vangub – veikleb
sel viivul, mis ta päralt, üle lava
ja kaob siis kuulmatuks kui hullu jutt,
täis häält ja kõma, millel tähendust
ei ole teps.
käib tillukesel sammul päevast päeva
me seatud aja viimse silbini!
Kõik eilsed valgustasid narridele
teed põrmusesse surma. Otsas küünal!
Me elu pole muud kui varjukõnd,
kui vilets näitleja, kes vangub – veikleb
sel viivul, mis ta päralt, üle lava
ja kaob siis kuulmatuks kui hullu jutt,
täis häält ja kõma, millel tähendust
ei ole teps.