20081228
Ma ei taha mainida seda, kui segaselt ja ebahuvitavalt mõtlevad ja kirjutavad paljud kirjanikud ja filosoofid. Ma tahan kiita seda, kui ilusti ja selgelt mõtleb ja kirjutab Tõnu Õnnepalu:
Karta või loota? Loota. Aga karta ka. Sest ega see siis pole mingi selline ilus muutus, et korraga on ostukeskuste asemel väiksed armsad ökopoed ja kõik käivad ringi taaskasutatud kotiriides. See on jama. Inimesed hoiavad sellest, millega nad harjunud on, kinni viimse võimaluseni ja kauemgi. Nad on valmis selle nimel võitlema, purustama, tapma. Kuigi see on absurdne. Tõsiselt muutuvad need hoiakud ja stiilid ainult suurte segaduste ja kannatuste tõttu. Keegi ei muuda neid, mitte ükski valitsus igatahes. Need muutuvad ja me ei tea, kuidas või milliseks. Igatahes mitte selliselt ja selliseks, nagu me praegu arvame end tahtvat.
Venemaa on tegelikult huvitatud praeguse süsteemi säilimisest. Mida oleks tal võita näiteks Baltimaade vallutamisega? Absoluutselt mitte midagi, kaotada päris palju (muidugi, see arvestus ei pruugi midagi maksta mõne hullu jaoks). Mine tea, võib-olla ühel hetkel tuleb meil Venemaas hoopis liitlast otsida. Praegu otsib ju Venemaa tegelikult läänes liitlasi. Ja leiab ka. Mulle ikkagi tundub, et maailm on sisenenud väga muutlikku faasi. See Vene ohu mantra on võib-olla vaid turvaline minevikuskeem. Nii me oskame oma tulevikku ette kujutada. Aga sellel ei pruugi tegelikkusega mingit pistmist olla. Ükskõik kui palju me ka ei suurenda oma sõjalist „võimekust”, on see jätkuvalt suurusjärgus null. Sama suur on meie välispoliitiline autoriteet. Meil pole lubatud kedagi kellegi vastu välja mängida või katsuda kedagi mängust välja mängida. Need on suurte mängud. Meist ei olene midagi ja sellepärast olenebki kõik ainult meist endist: meie ükskõik millistele „liitlastele” on meie tähendus lõppude lõpuks ikkagi sama – väga lähedal nullile. Meie enda jaoks – lähedal lõpmatusele.