kunst pole elu

Marko Raat on teinud Jaan Toomikust äärmiselt sümpaatse filmi. Selle kunstniku selline portreteerimine liigutas mind sügavalt. See oli jõuline, kurb, isiklik ja äärmiselt sümpaatselt veedetud 75 minutit koos teistega koosolekuruumi teleka ees.

See koht filmis, kus Koplis tuleb vene narkomaan nuga käes keelama Toomiku ja jüngrite filmimist, see on päris sotsiaalkriitiline tühjus.

Jaan Toomikul on õigus olla kunstnik. Enamusel ei ole.