kunst pole elu

Mul on alati kultuuripreemiate või -toetuste andmine tundunud kentsakas asi. Ma saan aru, et seda tuleb teha ja neid otsuseid on kentsakas teha ja tulebki teha ja ainult nii toimub midagi. Kuid ikkagi on kentsakas. Keegi otsustab, et keegi on kellestki kultuursem.

Mulle on võõras kultuuriajaloo kujutamine pikamaajooksuna staadionil, kus keegi jõuab finišisse esimesena ja keegi peab ka viimaseks jääma. Kultuuris pole esimesi ega viimaseid, suuri ega väikesi, tähtsaid ega tühiseid. Kultuur, nagu mina seda mõistan, on tekkinud umbes kaks miljonit aastat tagasi peaaegu vahetult pärast inimest ja üheaegselt keelega, kogunud aeglaselt jõudu ja plahvatuslikult arenenud viimased viiskümmend tuhat aastat just seepärast, et kultuurivahetuse dünaamilisest protsessist võtsid osa eranditult kõik populatsioonid. Kultuur on meie võlupeegel, milles näeme kõikide mandrite kõiki sugupõlvi edasi elavana. Kultuur on suveräänne: kord sündinud sõna, oskus ja mõte elab edasi inimesest sõltumata ja külastab inimaju ainult paljunemiseks. Õige on kahjuks seegi, et inimkonnaga koos kaob ka kultuur.