kunst pole elu

Mul on sõna kuulmine, nii nagu teistel on muusikaline kuulmine. Ma arvan, et üsna absoluutne. See kõlab kõrgilt, aga tegelikult see kuulmine pigem segab. 

Lihtsalt tuleb mis tuleb. Oma eluga oled sa ju ka osa ajaloost, kõigi teiste inimeste elust.

Ihaldan asju, et neid enam mitte ihaldada. See on traagiline ja rumal, aga ma olen leppinud, et ma lihtsalt pole targem. Ei saa hakata targemaks, kui sa oled, selles olen ma kindel. Nii palju, kui ma olen inimesi näinud, on nad ikka sama targad, kui nad on, õppigu või tehku mis tahes. Õppimine on pigem teatud resultaat kui põhjus.

Mul on kalduvus vajuda rutiini, stagnatsiooni. Ma lihtsalt pean ennast kodust ja harjunud olemisest lahti rebima, kuhugi minema, et tekiks mingi liikumine, või siis pean muutma selle koha, kus olen, kuidagi võõraks.

Inimene kogeb ja kogub endasse elu jooksul nii palju justkui täiesti tarbetuid asju, sellest saabki tema elu ja järjest vähem on sinna midagi lisada. Ja mingid teised asjad jäävadki tal kogemata. Aeg saab enne mööda, paras aeg. 

Muidugi, kõik inimesed, keda elus kohtame, õpetavad meile midagi. Aga see on teisiti. Enamasti nad ise ei tea, et õpetavad, ja meiegi ei tea sellel hetkel, et õpime. Oma arvates näiteks armastame või vihkame neid. Tõeline õpetaja-õpilase suhe saabki olla mingisugune armastusesuhe, sest meie resistentsus mis tahes uue teadmise vastu on tohutu suur ja on vähe jõude, mis seda murda suudavad. Kool on sotsialiseerimis-, mitte individuatsiooniasutus.

# posted by Mart : 14:44