kunst pole elu

Mu tänaõhtuse tujuga sobib vaikne muusika. Vaatasin korra korvpalli, mul veidi on kahju Rocki verivärskest treenerist, jah ta emotsioneerib liiga palju, ta miimika on treeneri jaoks liiga "ehmatanud näitleja". Loodame, et Indrek Visnapuu õpib. Siis vaatasin netist taustaks r2 aastahiti gaalat ja polnud päris minu maitse järgi muusika. Kuid hea, et Eestis on midagi järjepidevat, mida popmuusikud väärtustavad. Kuid mina kuulan korra seda lugu ja loen mälestusi Undist. Nagu peabki on neis mälestustes palju vastuolu, kuid mulle meeldib lugeda inimestest, kes on meist teistsugused, kuid samas vaprad ja inspireerivad. Küll neil oli vanasti elada tihe ja kirglik. Neil teatriuuendajatel.