kunst pole elu

Varem võis kirjanik saata signaali ja jääda ootama, mis juhtuma hakkab. Nüüd võib igaveseks ootama jääda, sest kõik saadavad signaale ja kirjaniku signaal mattub sinna alla lihtsalt ära.

Kultuuriinimestel pole teist teed. Tuleb õppida uue maailma reeglid selgeks ja asuda neid ära kasutama, veel enam asuda nende loomise selle protsessi etteotsa, vastasel juhul lohistataks sind lihtsalt kaasas. Eesti kultuuri tegelased ei valda neid oskusi ja neid lohistatakse sabas. Ja kui kultuuriinimesed jäävad lohisema, siis hakkavad kõike kujundama need, kes seda oskus valdavad.

Praegu on metsik murrangu aeg. Ma olen kogu aeg öelnud, et kui 500 aasta pärast kirjutatakse maailma ajalugu, siis mäletatakse veel ehk maailmasõdu, aga kõige enam mäletatakse seda, et tuli internet. See pööre käib juba viimased paarkümmend aastat, ilma igasuguse peatuseta. Sellega peab kogu aeg kaasas jooksma. Muidugi võib öelda, et kunstnik on tundlik inimene, võib niimoodi hulluks minna jne. Aga midagi ei ole teha. Kunstnik saab kas selle, et ta on omaette tundlik ja teda lohistatakse kaasas, või astub ise etteotsa.

Internet ja sellega seotud avalikkus on muutnud inimese hävitamise hästi kergeks ja alandanud inimese ja tema väärikuse hinda kordades, kuigi inimese hind langes juba 20. sajandil niigi tohutult.

Kõige hullem on, et see hävitab ajakirjanduse kui neljanda võimu reputatsiooni. Kui ajakirjandus selle rolli kaotab, siis tekib suur küsimus: kes võtab ühiskonna valvekoera rolli üle? Kindlasti keegi võtab, sest õige pea oleme sealmaal, et see võim vedeleb maas.

Kui igaüks saab avaldada oma tekste vabalt, siis jah, see tähendab ühelt poolt seda, et toimetaja ei saa neid nüsida. Aga teiselt poolt alandab see tugevalt nende tekstide väärtust.

Riik ei saa kultuuri toetada projektipõhiselt. Ma olen mõelnud, et Eestis tuleks välja valida näiteks kirjanikud, kellele maksta eluaeg keskmist palka. Ainsad kriteeriumid on, et nad ka kirjutavad ja et nad pole joodikud. Selliseid inimesi on paar-kolm-kümmend kindlasti. Seaduses peab olema kirjas, et seda raha ei võeta neilt kunagi ära.