kunst pole elu

Inimese elu võib võrrelda paadiga, mille ta varases nooruses endale ehitab ja edaspidi seda üha täiustab või vajadusel parandab. Aega aga jõega, mis seda kannab – kord laisalt voogav, kord rahutult kärestikuline, sula aegu ületulvav ja põua ajal madalaks kuivav.

Oluline on ära tunda kulg, omaenese põhihoovus, need väärtused, millega kooskõla tagab tasakaalu. Toetudes eelnevale kogemusele ja erksale tähelepanule tuleks püüda tajuda tervikpilti ja usaldada seda, mis endas on kõige tugevam. Ühel on selleks intellekt, teisel intuitsioon; üht aitab palve, teist nõidus.

Loomulikult mõjub noorele inimesele, kelle esimene armastus murrab ta südame, lohutusena mõeldud lause küll see üle läheb, või emale, kes oma esimese lapse matab, lause küll tuleb veel lapsi valusa irooniana.

Minu mitmeid torme üle elanud paadi siseküljele on sulenoaga kriibitud noorpõlvetõdemus: Vabadust ja väärikust ei saa inimeselt võtta keegi ega asendada miski.

# posted by Mart : 09:52