20090207
kohtumine õige Benjamin Buttoniga
Kiirustasin laupäeva hommikul kinno. Bussis tuli meelde, et pliit jäi sisse, kui mune keetsin. Aga kuidas mul saab pliit sisse jääda, kui mul automatiseeritud liigutustega kunagi ei unune ükski detail.
Võtsin riski ja sõitsin ikkagi kinno.
Olin seda suurt filmi juba näinud, kui lugesin stsenaariumit (esimene osa, teine osa). Veidi teistsugusena. Aga ka see väike vanamees ja Brad Pitt olid nauditavad, sest suur üldistus, mis on meeletult suur, on selles filmis nii võimsalt sees, et selles vastu pole midagi.
See on väga näotu, et mina pean kunagi ära surema.
Selle filmi viimased kümme minutit on väga olulised ja sügavad, savi see naiivsus. Ja selle filmi viimased kümme minutit on äärmiselt olulised ka siis, kui eelmised 140 minutit ei läinud sulle korda.
Lugu/film, mis jääb eluks ajaks meelde, pole võrreldav ei Titanic'u ega Forrest Gump'iga.
Pärastlõunal, kui koduuksest sisse tormasin, olid kõik pliidi nupud nulli peal.
# posted by Mart : 21:15
