kunst pole elu

Kui Mihkel Raud kirjutaks mõnes blogis midagi tabavat, siis oleks sellel varsti kolmandik või pool neist lugejaist, kes loeksid tema sama head kolumni Eesti Päevalehes. Jah, loomulikult, on inimesi, kes seda blogi kohe üles ei leia, kuid nende hulk ei suurene ajas, vaid väheneb. Eriti karm oleks aga asi siis, kui Raud otsustaks blogi teha koos Andrus Kivirähaga. Siis, ma kardan, et võiks külastajate hulk olla isegi suurem kui meeste eraldi kolumnide puhul ajalehes. Seega, on tekkinud meediatööstusele keeruline olukord, kus informeeritud ja kirjaoskaja klaviatuuriga inimene jõuab olulise osani samadest inimestest, kelleni meedia jõuab suurte kuludega. Ei ole välistatud, et see inimene teeb oma tööd täpselt sama hästi või pareminigi, kui toimetustes istuv kontingent, küsimata selle eest isegi raha. Kui toimetused on orienteeritud vaid rahale, siis see inimene võib olla orienteeritud täiesti puhtajakirjanduslikule soovile luua ühiskonda uut väärtust. Jah, muidugi on igasuguste blogidega probleeme ja seal ilmub palju hullust, kuid keegi ei saa väita, et hea ideega inimene ei saa täna Eestis publikuga rääkida otse, ilma meedia vahenduseta. See toob esile ühe veel huvitavama probleemi. Nimelt, kui keegi kirjutab oma blogis midagi põnevat ja saab endale näiteks 2000 lugejat, siis võib see ühtlasi olla ka seda laadi lugejaskonna piir Eestis. Hästi, ehk on selle teksti potentsiaalseks auditooriumiks isegi 6000 inimest, kuid ei enam. Ühe suurema ajalehe huvi on aga siinkohal müüa see tekst näiteks 200 000-le inimesele. Selleks tehakse see võimalikult lühikeseks, vahetatakse ära pealkiri ning liputatakse kuskil poodides suurt reklaami „Osta, loe!”. Tagajärjeks on see, et 194 000 inimest jõllitab korraks teksti, millest nad mitte midagi aru ei saa, aga millest pole ka suurt midagi pärast toimetamist järel. Soovin selle näitega illustreerida meediasüsteemi ebatäpsust ja kohmakust: lehed on trükitud, paber raisatud ja inimesed rahulolematud. Võib isegi aru saada, miks väljaanded seepeale ütlevad, et „kvaliteet inimesi ei huvita”. Aga see on ikka üha rohkem nende mure, mitte inimeste mure.

Kommentaariumide rolli kirjeldamiseks jääb selle artikli ruumist väheseks, kuid kõike kokku võttes ei saa ma enam hästi aru, miks üldse peaksid normaalsed inimesed esinema massimeedias. Väga tavaline on näiteks selline sündmuste ahel: inimene ütleb midagi raadios, mingisuguse portaali reporter kirjutab selle kuulmise järgi valesti üles ja riputab välja. Sellele järgnevad sajatavad kommentaarid ning allakäigu spiraal, mille lõpuks võtavad sõna parlamendi poliitikud või huumoritoimetused. Sellega saadud tähelepanu konverteeritakse lõpus üpris suureks reklaamirahaks, mille eest inimene ise ei saa muud kui kahtlase väärtusega kuulsus. Elagu ärimudel! Õnneks pole miski igavene. Nagu iga asi, mis on liiga hea, et olla tõsi, on ilmselt ka praegune Eesti meediakanalite ärimudel liiga edukas, et jääda kauaks püsima. Juba 2009. aasta võib olla paljude praeguste Eesti väljaannete jaoks viimane. Järele jäävad mõned meelelahutuslikumad ning mõned, kes suudavad ärimudelit kohendada ning ka piisavalt jõuliselt loobuda suurest osast ballastist. Ning mul on raske tunda ennast kuidagi süüdlasena, et ma ei ole kurb. Miski ütleb mulle, et ajakirjandus kui funktsioon ei kao ning uute ja nutikamate ärimudelite tulek võib tähendada, et väiksemad, kuid professionaalsemad üksused võivad edaspidi ajakirjanduse tulevikku kujundada palju paremini, kui teevad seda suured konglomeraadid praegu.

# posted by Mart : 11:21