kunst pole elu

Täikal aga kargavad ligi traatidega mehed, kes luba küsimata ajavad ora kõrva. Kui uurida, kes nad on ja mida nad tahavad, selgub, et tegemist on arstide ja proffessoritega, kelle missiooniks on su kõrv puhtaks saada sinna kogunenud räbust. Oma sõnade kinnituseks näitavad nad ka arstilitsensi, dr. Baba Maheshvari, licenced ear-cleaner. Korraga näed, kuidas sa oled ümber piiratud doktoritest ja proffessoritest, kõikidel käes puhastusora ning teises litsensilatakas. Pole kerge pääseda arstide invasioonist.

On palju suurepäraseid vene rahvusest isilkuid – kõrgelt haritud kirjanikke, teadlasi, muusikuid, maailmapäästjaid. On Dostojevski ja Oistrahhi pärandi kandjaid. Paraku siin ei ole neist ühtegi. Siin on sellised venelased, nagu neidka mujal maailmas näha võib. Jõukas keskklass. Tätoveeritud ja ülespumbatud rinnaga jorsid, sigarijunn keset nägu ja plätud jalas. Kui midagi ei meeldi annab vastu hambaid, kui meeldib, ostab ära. Tüdrukutel stringid. Räägivad ainult vene keeles ning nõuavad austust. Uue aja kolonialistid, kandetool ootab ukse taga.

Loominguline aktiivsus. Nullilähedane. Siia saabudes on sul head kavatsused lülitada end lõpuks ajavoolust välja ja kirjutada valmis pooleliolevad projektid. Aga siinses tüünes hõljumises ei kao ainult ajataju, vaid ka isu millegi konstruktiivsega tegeleda. Kopli kommunaalpained ja vanainimeste hingehädad on kuidagi kauged ja irreaalsed asjad ning materjal pudeneb peast, nagu kuivav mereliiv sandaalist. Ka netist loetud eesti ajalehtede hüsteerilised pealkirjad ei tekita mingeid tundeid, isegi nalja ei viitsi nende kulul teha. Lohutad ennast mõttega, et kui oleks mitu nädalat aega, siis tuleks ka loominguline puhang. Kardetavasti oled sa selleks ajaks veelgi tühjem kest, sest kaob ka viimane rahutuseimpulss.