kunst pole elu

Sattusin teiste nädalat järjest esmaspäeval Draamateatri saali vaatama Tallinnasse sõitnud teatri külalisetendust. Eile nägin Ugala menukit "Börs ja börsitar".

* Tõesti sai vahepeal naerda, osad karakterid (eelkõige muusikakooli direktor) olid groteskselt täpsed või täpselt parajal määral grotesksed.

* Osa dialoogi, just tõdemused ja jõulised ütlused, olid naljakad ja eestlastlikult põhjapanevad.

* Tükk oli totaalselt, lõpuni, igas nüansis arusaadav.

Miks mulle ei meeldinud eilne teater:

* Ma ei saanud aru, et mis selle kõige mõte on, mida mulle lavalt näidatakse. Mida selliselt tekstilt ja lavastuselt on koju kaasa võtta?

* Mulle ei meeldi, kui asi on realistlik, aga seinad on papist. Samuti ei meeldi mulle, kui kõigil laval olevatel tegelastel on pseudoprobleemid. Mulle ei meeldi naiivne teater, mida näitlejad ise ka ei usu.

* Räägiti nii palju, et vahepeal ei olnud absoluutselt naljakas. Eriti teises vaatuse lõpus.

Saan aru, et osadele inimestele selline teater sümpatiseerib. Seega on väga hea, et see lavastus jõudis ka pealinna.