kunst pole elu

Küberilma "totaalse kommunikatsiooni" tingimustes süveneb juba tänapäeval olemasolev tendents, mis muudab inimese füüsilise asukoha üha vähem oluliseks. Järjest suurem hulk inimesi töötab ja veedab ka vaba aja seltskonnas, mis on üle maailma laiali. Asukohast olulisemaks inimesi grupeerivaks teguriks saavad oskused, huvialad, maailmavaade jt. isiklikud kvaliteedid.

"Tänu" bio-ja geenitehnoloogiale tundmatuseni muutuvale põllumajandusele varisevad kokku riigid, mille sissetulek põhineb konkreetsete põllumajandusartiklite ekspordile. Tulemuseks võib olla 80– 90 protsendini ulatuv tööpuudus, karm varanduslik kihistumine, meeletu kuritegevus ja üldine kaos.

Teine põhjus riigi rolli vähenemisel on juba mainitud traditsiooniliste riiklike infrastruktuuriteenuste, nagu passi-ja rahasüsteemi ülevõtmine globaalsete (riikidest sõltumatute!) erastruktuuride poolt. Sellest tulenevalt kaob inimestel motivatsioon olla ühe või teise riigi kodanik, samuti kaob riikide traditsiooniline maksubaas. Olukorras, kus finantssüsteem on riigi kontrolli alt väljas (ma oleks tõsiselt üllatunud, kui mõni inimene täna oma dots-sissetuleku pealt tulumaksu maksaks ja vaevalt, et keegi hakkab seda ka tulevikus tegema!), jääb riigile kasutada ainult kaks maksu: tollimaks füüsiliste esemete pealt ja peamaks.

Infotehnoloogiline areng, inimeste suurenev liikumis-ja suhtlemisvabadus ning teised riikluse rolli vähendavad tegurid viivad paratamatult sisse ka korrektiivid konkreetsesse otsustusmehhanismi. Samas ei usu ma, et need korrektiivid oleksid suunas, mida võiks nimetada "ebademokraatlikuks". Omaette olukord on aga erariikidega, mille tekkimist küberilmas pean ma teoreetiliselt võimalikuks. Sealset olukorda saab mõnes mõttes küll nimetada ebademokraatlikuks, sest riiklikke otsuseid langetab omanike poolt määratud juhtkond – nagu eraettevõtetes ikka. Samas jääb erariigi elanikele võimalus "hääletada jalgadega" ja riigist lahkuda. Et aga erariigi sissetulek baseerub peamaksul, siis on juhtkonna huvides siiski langetada elanikele vastuvõetavaid "demokraatlikke" otsuseid.

Vaadates neid arendusressursse, mida suunatakse praegu küberilma tugitehnoloogiatesse ja olemasolevaid tendentse, mis jätkudes esitavad väljakutse harjumuspärastele väärtustele ja mõtteviisidele, tundub mulle, et küberilm tuleb. Et aga küberilm ei hooli eriti praegustest riikidest, siis on selle ilmumise protsess justkui pungumine, kus praegusest maailmast poeb välja "hea uus küberilm". Kriitiliseks saavad selles protsessis pinged, mis on tingitud riikide ja inimeste erinevast valmisolekust uue keskkonnaga kohanemiseks.

# posted by Mart : 12:19