kunst pole elu

Käisin eile olengul, kus teisel korrusel väikeses toas näitas projektor pilti seina peale ja väikestel poistel olid käes puldid ning nad mängisid Super Mariot, aga see oli hoopis teistsugune mäng, kui minu lapsepõlves, mil Mario hüppas ja korjas tünne. Nüüd Mario lendas maakerade vahel ja jooksis mööda maakerade pinda ringi ja oli peaalaspidi ja teistpidi ja siis jälle teistpidi.