kunst pole elu

Aga ei.

Lähen kergema vastupanu teed. Leian ilusa põhjenduse. "Mine tea, millal nälg võib tulla, siis on hea viimase asjana enda püütud kala ära süüa." Ja särg läheb kilekotist väljumata sügavkülma. Inimene on mugav ja osav. Või on lihtsalt liiga paljudele e-mailidele vaja vastata.

See oli seiklus, ma polnud talvel kunagi kalal käinud. Ja ausalt öeldes polnud ma kunagi ka Peipsil kalal käinud. Külm oli ja algul olin saamatu, ei osanud seda jääalust püügiinstrumenti õigesti loksutada. Aga kui kala siis lõpuks välja tõmbasin, siis nii, et eufoorias tegin kinda täiesti märjaks ja ajasin tamiili lootusetult sassi.

Peipsi on suur ja lai. Aga silmaga võis märgata palju-palju kalamehi. Mõni oli endale telgi ümber ehitanud, mõni oli nii purjus, et kukkus ümber. Meie olime jääl justkui amatöörid - viinata ja suure saagita. Margus, ekskalahaige, sai 11 ahvenat.

Meid võõrustas Peipsi kaldal oma puhkebaasis kodumajutusega turske ja elurõõmus Margus. Rääkis lõbusaid lugusid lätlastest ja kalameestest ja lätlastest kalameestest.

See kalameeste värk on loovuse värk. Fruktid teevad elu. Jooksevad sulaval jääpangal piirivalvurite eest ära ning ehitavad selliseid autosid, et vähe ei ole ehitatud.