kunst pole elu

Kuidas mulle ühtepidi väga meeldib, et maailm muutub päevadega. Et tegelikult ei saa üldse enam kindel olla selles, et mis saab. Adekvaatset tõde “mis on viie aasta pärast” on järjest vähem. Ja ausalt öelds on päris naljakas kuulata mingeid arenguprogramme mingi asja kohta, et mis toimub nt aasta 2012 või 2014.

Mulle meeldib, kui lõhutakse hetkega võim ja arusaamad, mis on hoidnud inimesi enda võimu all pikalt. Mulle meeldib, kui autoriteedid langevad. Ja mulle meeldib, kui vaikselt imbub avatus kõigisse eluvaldkondadesse.

Kui tahad olla respekteeritud omal alal, siis lisaks professionaalsusele on vaja ka olla arvamusliider. Nii läilalt kui see ka ei kõlaks ja nii rumal kui poleks sõna “arvamusliider”. Ja nii rumal, kui ka poleks väljend “avatus”.

Ma ei mõtle avatust ajakirjandusele. Pean silmas palju rohkemat. Ma mõtlen sisemist kontseptsiooni, et kuidas sa end maailmaga jagad.

Pole mõtet sõdida, sest sõda ei olegi. On ainult muutused, mis on inimese võimust ja oskustest suuremad.