kunst pole elu

F.J.: Mulle on alati meeldinud, kui keegi avab kaardid ja ütleb ise, et ta on perfektsionist. Siis ma kohe tean juba, et on tegemist dilentandiga. Sest ma olen päris perfektsionistidega, kui nii võib ütelda - on alles tore võõrsõna! - ma olen nendega koos tööd teinud ja ma ei ole kunagi kuulnud neist kedagi mitte kordagi ise ütlemas, et ta on perfektsionist. Et ta on professionaal. Ma ju näen ise, mismoodi ta teeb oma tööd, kui nõudlik ta on iseenda, minu, kogu töö ja eesmärgi suhtes. Kui ta saab midagi veel paremini teha, siis ta ka teeb seda. Ta ei säästa aega, ta ei säästa energiat, ta ei säästa oma närve. Ega minu omasid ka.

F.J.: Ma tean juhust, kus liinibuss oli Tartust teel, mulle on sellest rääkinud bussis olnud inimesed, kell seitse lükkas bussijuht bussi tee äärde, lülitas mootori välja - kümme minutit kuulati "Linnuaabitsat". Siis pani juht mootori jälle käima ja sõitis Tallinna poole edasi. Aga terve bussitäis rahvast istus kannatlikult ja keegi ei torisenud, et mispärast meil on kümneminutiline paus.

F.J.: Schopenhauer on ilusasti ütelnud, et nelikümmend esimest eluaastat on tekst. Ja kolmkümmend järgmist eluaastat on kommentaarid, mis aitavad seda teksti lahti mõtestada ja loovad seoseid. Kui ma vaatlen ennast ja vaatan enda sisse - minul on praegu niisugune periood, et ma rändan minevikus. Nagu vist enne ütlesin, mul on detailimälu ja ma mäletan mitte ainult värve, vaid ma mäletan ka seikasid ja helisid. Mäletan üksikasju.

F.J.: Kui me võtame seda metsaelu või seda metsikut olemist kujundlikus mõttes. Kõiki mehi ega ka kõiki naisi ei ole võimalik kodustada.

# posted by Mart : 18:57