kunst pole elu

Küsimus ei ole selles, et paberajalehte enam ei loeta ja meediaettevõtetel pole plaani. See kõik on nagunii hääbuv.

Ainult inimeste käitumisharjumused jõuavad mitme-mitme aastase nihkega järele.

Tänasel päeval on küsimus tehnoloogias – kes leiutab paberi ja printeri uuesti. Igameheprinteri, mis kujundab ja prindib kiiresti ning taaskasutatava igamehe paberi.

Olukord praegu

Iga inimese infokanal muutub järjest spetsiifilisemaks – kes keda netis jälgib, mis teemad kedagi huvitavad, millistesse poliitilistesse, usulistesse gruppidesse ja kogukondadesse inimene kuulub, kus ta töötanud ja õppinud on, kus on ta reisinud, mida ta loeb ja mida ta vaatab, kus ta elab jne jne. Tegelikult see kõik kokku ongi ajaleht. Me tahame informatsiooni, mis meid puudutab või on lihtsalt nii huvitav, et hakkab meid puudutama.

Üks suur põhimõte, mille vastu praegused ajalehed eksivad on see, et nad kõik tahavad nuineljaks teha üldistust või tegelevad üldistamisega, aga üleüldine tõe taotlus pole enam ammu atraktiivne. Pigem loeb isikupära. Ma ei mõtle seda, et uudis/teema ei peaks olema neutraalselt ja lihtsalt esitatud, ma mõtlen seda, et pole võimalik panna ajalehte kokku hästi paljude inimeste maitsele.

Kui selline printer ja paber on leiutatud, siis milliseid ajalehti me näeme?

* Ärkad hommikul ülesse, vajutad printeri tööle ning see laseb eile loetud ajalehe peale välja sinu uue hommikuse väljaande (taaskasutus!). Ajalehe sisu oled sa ise ära seadistanud (ehk tellinud). Täpselt sellistel teemadel uudised nagu sa ise tahad. Põhimõtteliselt on see mingi RSS-i (nagu Google Reader, Twitteri infokontaktid) edasiarendus, kuid nähtavasti määrad sa vaid teemad ja toimetajad otsivad hästi kirjutatud lood sind huvitavatel teemadel välja. Lisaks muidugi isiklikud ja individuaalsed lugemissoovid (nt sõprade blogid, lemmikkoomiks jne)

* Ajalehed ripuvad söögikohtades ja kohvikutes. Sellisel juhul saab iga söögikoht printida iga päev välja “oma” ajalehe. Ehk igale söögikohale saab seinal rippub ajaleht “oma näo” edastamise vahendiks. Ja nii teevad kõik asutused, avalikud ruumid – kõik hakkavad välja andma oma ajalehte – ülikoolid, teatrid, kinod, rongijaamad, ühistransport. Ajalehe välja andmine on lihtne. On vaja ainult printerit ja toorikut ning inimest, kes tegeleks teemade uuendamisega ja “print” nupu vajutamisega.

Tekib väga palju ajalehti. Individuaalsed ja kogukondlikud. Ajalehed muutuvad uuesti popiks.

Kus on raha?

Raha on kolmes kohas. Printerites/paberis ja toimetamises. Ning nähtavasti siiski ka kirjutamises.

Printer/paber – kuna tegemist oleks uue igamehe tehnoloogiaga, siis määrab selle ostu- ja/või rendihinna see, kes selle leiutab ja massidesse paiskab.

Toimetamine – Igal teemal on palju jama ja palju ägedat. Keegi peab tegema valiku ning muutma liiga pikad tekstid lühikeseks ning lühikesed tekstid siduma ära faktidega varasemast ajast. Printeri nupu vajutamisel prinditava ajalehe teemad on keegi proff kuskil ära toimetanud. Kui inimesed saavad oma printeritega endale väljastada ainult poppi sisu, siis see ei ole igale lugejale huvitav. Toimetamine saab järjest rohkem suureks meediaharuks. Toimetamise paindlikus ja professionaalsus.

Kirjutamine – nähtavasti mudelit tundvad kirjutajad võivad palju raha kokku ajada. Nad saavad rahapunkti vms. iga kord, kui printer laseb kuskil välja nende kirjutatud teksti. Autorikaitse Interneti osas karmistub. Kuid kindlasti on kirjutajad teenimise koha pealt ahela lõpus – rohkem raha rändab ikka tehnoloogia omanikule ehk printeri/paberi mehele ning vahendajale/produtsendile ehk toimetajale.

Millal selline mudel võiks realiseeruda?

Läheb veel aega, sest pole vist veel avalikkusele presenteeritud sellist tehnoloogiat. Kuigi olen üsna veendunud, et hetkel käib õige mitmes tehnoloogialaboris võidujooks aja ja teistega. Esimene massidesse paisatav printeri ja paberiseeria võib muuta ajalehti ja online meediat.

Alguses jääb selline leheprintimine siiski niššitegevuseks, aga aastate lõikes ei saa sellele kätt ette panna nagu ei ole olnud võimalik kätt ette panna Interneti ja tehnoloogia levikule.

Mida teha inimestega, kes ei oska oma teemasid seadistada? Kes ei taha süveneda?

Nad ostavad printeri ja paberitoorikud, ütlevad toimetajale oma lemmikteemad või ostavad “Eesti paketi” või “44 maailmakanalit” ning vajutavad igal hommikul PRINT.