kunst pole elu

Sattusin laupäeval 18. juulil Berliini Olümpiastaadionile U2 maailmaturnee "360 kraadi" kontserdile. Ma vist pole kunagi käinud ühelgi nii suurel massiüritusel. Kõik istekohad olid täis ja ka staadioni keskel oli seisvat publikut mu asjatundmatul hinnangul ca 100 000 inimest, kokku siis koos istujatega ca 150 000 arvan ma. Vägev valgus- ja lavashow, 360 kraadi kosmoselaev rokkis täiega, eriti led-ekraan, mis käis tükkideks lahti nagu lõõts. Pole ma olnud kunagi suur u2-e fänn, aga Bono tundub karišmaatiline, võib-olla kohati liiga moraliseeriv superstaar. Ka seekord ei saanud ilma Nelson Mandela ja Iraani tänavateta. Kuid pea kõik mehed ja naised laulsid kaasa - andunud poolehoidjad, positiivselt nostalgitsevad keskealised.

Pühapäeval, 19. juulil, sattusin teist pühapäeva järjest Maurer Park kirbuturule ja turg oli suur nagu ka eelmisel nädalalõpul. Natuke kahtlased või ülepakutud tunduvad mulle ainult hinnad, see kirbukas on saanud selliseks rahvusvaheliseks massiürituseks, et äri seal on tõhus. Dressikas 45 eurot, kitarr 100 eurot, vanakooli fotokas 160 eurot - need olid hinnakatked, mis teiste ostjate küsimuste peale kuulsin. Suht kirvekad.

Aga turg turuks, põhiline action toimus seekord peale müümist. Kõrvalasuvas pargis, kus loomuliku tõusu ja kivipinkidega laval algas isemoodi karaoke. Ja see oli tõeline hitt, karišmaatiline loomulik päevajuht kaasas niimoodi inimesi, et publikut kogunes mu asjatundmatul hinnangul ca 4000 inimest. Ja kaasaelamine oli lauludele metsik, parimatel momentidel käis hullem rokkimine kui eelmine päev Olümpiastaadionil.

Ja loomulikult rokkivad lapsed vajutasid nunnumeetri niimoodi põhja, et kõik tundsid end lastena. Ja loomulikult oli seal meeletult palju salvestuvahendeid, nii amatöör- kui profifotoaparaadid ainult plõksatasid.

Mõtlesin isemoodi mõiste "kultuur 2.0" üle. Selle mõiste üks aluspõhimõte võiks olla "Loo tingimused, lase inimestel osa saada." Ehk kultuuri võimsus on otseselt seotud tehniliste salvestusvahendite individuaalse kaasamisega.

Ja loomulikult ei tasu unustada mõte "Mine kohtadesse, kus on inimesed, mitte ära oota enda juurde."

Kultuur 2.0 teine põhimõte võiks olla "Kõigepealt tee ja siis küsi raha". Sündmus oli tasuta, lihtsalt vahepeal, kui keegi laulis käis päevajuht purgikesega rahva vahel ringi ning kõik tahtsid, lausa nõudsid õigust sinna purki raha panna.

Kultuur 2.0 kolmas tähtis põhimõte võiks olla mu jaoks "Siirus, loomulikkus, dokumentalistika, alasti olek" - karaoke õiges võtmes tehtult (see Maurer Park karaoke oli väga kaugel "karaoke" mõistest nagu teavad seda eestlased ehk purjus soomlased laeval) näitab inimest väga loomulikult. Sus kas on sära, julgust ja oskusi või sus ei ole.
Ja samuti oli publikus palju koeri. Järjekordselt peaks kordama mõtet, et ei tasu kõigil inimestel oma oskusi ja tegemisi ülemäära tõsiselt võtta. Tuleb teha nii nagu oskad ja olla heatahtlik ning kaasata teadmata ning nii võibki sündida sündmusi, mis emotsionaalselt jäävad kauaks meelde. Vabad koerad massiüritusel näitavad ühiskondliku vabaduse astet.
See oli ca kolmetunnine massirokkkontsert, kus igaüks sai olla nii nagu ise tahab.

Kas selline asi oleks võimalik Eestis? See vastus teeb mind kurvaks.